Et tulemusi ausalt hinnata, tuleks lüüa testitavad kaheks: ühed, mis töötavad kiirusega 22 Mbps, ja vanemad seadmed, mis töötavad kiirusega 11 Mbps. Samas peab mainima, et 22 Mbps seadmed töötavad ilma probleemideta ka vanemas 11 Mbps võrgus, ainult kiirus on sellisel juhul 11 Mbps.
Testimisel kasutasin serverina Asus Terminaatorit (Celeron 1.2, 256 MB mälu, Windows XP) ja klienti mängisin HP Omnibook XE3 sülearvutiga (Pentium III-850 MHz, 128 MB mälu, Windows XP). Tulemusi mõõtsin programmiga NetIQ Chariot. Testikohti oli kokku neli: esimene otse tugijaama kõrval (annab maksimaalse kiiruse), teine tavalises kontorikeskkonnas (otsenähtavus puudus), kolmas ?raske? kontorikeskkond (vahele jääb 4 seina), neljas õues umbes 100 m kaugusel. Punktisumma arvutamiseks korrutasin teist olukorda kahega ja kolmandat ning neljandat kolmega. Igas kohas toimus kolm 30sekundilist mõõtmist, arvesse läks parim tulemus.
Kõikidel testi kaartidel olid netist tõmmatud uusimad draiverid ja tarkvara. Pakendis olevate draiveritega oli testitavate toodete kiiruste vahe 22 Mbps ja 11 Mbps kaardi puhul maksimaalselt 20, uute draiveritega tuli vaheks koguni 230 (SMC). Kokkuvõttes ei tulnud nii suurt vahet aga seetõttu, et selline suur kiirusevõit on saavutatav ainult lühikese maa pealt.
Artikkel jätkub pärast reklaami
22 Mbps kiirusetesti võitja on tabeli põhjal D-Linki tugijaam (saatja) DI-614+ ja adapter (vastuvõtja) DWL-650+. Kui vahetada saatja DI-614+ teise mudeli DI-900+ vastu, siis tõusis küll maksimaalne kiirus, kuid vähenes kiirus raskemates olukordades. Ainuke seletus, miks sisult sama saatja DI-900+ sai viletsama skoori raskemates olukordades, on see, et tal on üks antenn, aga võitjal kaks. Raadiolevi põrkab tagasi seintelt ja muudelt objektidelt ning tekivad kohad, kus kiired üksteist nõrgendavad (interferents). Sel juhul on parem kasutada kahte antenni, sest siis on väiksem tõenäosus, et mõlemad antennid võtavad vastu nõrka signaali. Korraga on aktiivne üks antenn, valitakse tugevama signaali alusel.
Eriti meeldis testivõitja juures, et sellele saab külge ühendada neli juhtmega arvutit ning sel on sisse ehitatud ruuter ja DHCP-server. Kui ma võtsin DI-614+ karbist välja ning lükkasin oma töömasina võrgukaabli otsa, siis võisin juba lap-top?iga internetis surfata (ma ei pidanud ise midagi sättima). Boonusena on tal vahetatavad antennid. Need on ka teisel D-Linki mudelil. Osal Trendware?i toodetel on lisaantenni paigaldamise võimalus (testis neid tooteid ei olnud). DI-614+ on saanud ka palju auhindu. Hindan D-Linki tulemusi kõrgelt, sest mõõtmine toimus keset laadapäeva, mil oli tihe liiklus ja palju inimesi.
Teisi tooteid mõõtsin peaaegu ideaalsetes tingimustes. Ülejäänud kõrvalolevasse tabelisse jõudnud tooted olid kõik puhtalt tugijaamad/saatjad, neil ei olnud sisse ehitatud ruuterit ja võimalust ühendada arvuteid kaabli otsa.
Eraldi saatja eeliseks võrreldes kokkuehitatud variandiga on see, et võite valida tema jaoks suvalise koha, vedada tuleb ainult ühte kaablit. Kokkuehitatud variandi puhul tuleb lisaks vedada nende arvutite kaableid, mis asuvad juhtmega võrgus.
Kiiruse poolest tuli selles minikategoorias esimeseks SMC, aga kasutajasõbralikkuse osas on ta viimane, sest pakendis puudus kaabel (vajalik esmaseks arvutiga ühendamiseks, et saatjat konfigureerida) ega olnud automaatset kaabli otsa tuvastamist ? ilma manuaali lugemata oli raske kindlaks teha, kas vaja läks otse- või ristkaablit. SMC-tootele ei saa lisada antenne. D-Linki ja Trendware?i toodetele on sisse ehitatud DHCP-server, D-Linki eeliseks oli suurem kiirus ja antenni lisamise võimalus.
WiFi on raadio teel leviv juhtmeta arvutivõrk, mis töötab 2,4 GHz juures. Selle sageduse eest ei tule maksta litsentsitasusid, see on ametlikult vaba raadioala. Praegu on ametlikult kaks WiFi standardit: 11b ja 11a.
11a töötab 5 GHz peal ja kui tootja ei ole lisanud seadmele lisaraadiot 11b jaoks, siis ei ole sellega võimalik töötada olemasolevais WiFi 11b standardile vastavais alades. 11a puhul on kiirused suuremad ja vähem müra. Praegu enim levinud WiFi standardis 11b on määratud, et kokku võib ühes kohas töötada kuni 11 saatjat. Tegelikult on selliseid kanaleid ainult kolm, kus saatjad üksteist ei sega.
Kuidas on võimalik, et 11 Mbps, 22 Mbps ja nüüd uus 11g 54 Mbps kiirusega saavad koos töötada? Kogu WiFi võrgu juhtimise töö käib madalaima kiiruse peal 1 Mb/s ja alles siis, kui hakatakse andmeid saatma, kasutatakse võimalikult suurt kiirust. Selline mudel tagab, et ka vanad tooted saavad funktsioneerida koos uuematega. Asja miinuseks on aga see, et kuna juhtimine käib kõige väiksema kiiruse juures, siis kiiremate seadmete võit ei ole mitte kaks korda, nagu karbi peal kirjas, vaid tükk maad vähem, kuna andmeid saadetakse ainult kaks korda kiiremini. Kogu võrgu juhtimine toimub aga ikka madalaima kiiruse juures.
Meeldetuletuseks, et 11a standard kiirusega 54 Mbit/s ei saa aru 11b standardi signaalidest, kuna töötab teisel sagedusalal (11a sagedusel 5 GHz, aga 11b ja 11g ? 2,4 GHz).
Autor: Rain Nõmm