Riigimaantee ei sobi elutänavaks

Teed ja tänavad jagunevad oma otstarbe, liikluse iseloomu ja mahu poolest kindlasse hierarhiasse sarnaselt inimese veresoontega: magistraalid ehk arterid, erinevad kogumisteed ?veenid ja kvartali sisetänavad ? kapillaarid. Eri liiki teedel on erinevad liikumistingimused: lubatud kiirused, konfliktide arv. Lähtuvalt liikluse mahust ja iseloomust on teedel ka erinev tähtsus. Riigimaanteed jagunevad põhimaanteedeks, tugimaanteedeks ning kõrvalmaanteedeks (teeseaduse (TS) § 5). Maanteede ülesanne on ühendada omavahel linnu, sadamaid, piiripunkte, alevikke ja teisi tähtsamaid sõlmpunkte.

Liitumistingimused riigimaanteele annab tee omanik ehk maanteeamet (TS § 36). Tingimuste väljastamisel lähtutakse liikleja huvidest ? eelkõige liiklusohutusest.

Kindlasti teeb maantee oma liiklusega piirnevad kinnistud atraktiivseks, kuid tuleb arvestada, et alati ei ole võimalik rajada maanteelt äri- või elamumaale otse mahasõitu. Mida suurema liiklusega ja tähtsam on maantee, seda vähem võib lubada ristmikke ja mahasõite. Mahasõitude arv, liikumiskiirus ja liiklusohutus on üksteisest otseses sõltuvuses. Kui lubada maanteele ehitada mahasõit, siis tuleb alandada liikumiskiirust, et säilitada liiklusohutustaset. Igal juhul põrkuvad siin küllalt kitsad erahuvid ja kõigi teekasutajate huvid.

Kõigile kinnistutele juurdepääsu tagamiseks tuleb rajada nn kogumisteede võrk, mis ühendatakse suuremate paraja vahemaa tagant asuvate liiklussõlmede kaudu teedevõrguga. Kuna kogumisteed tuleb ehitada arendaja huvidest, mitte üldsuse huvidest lähtuvalt, siis võib see arendajale tähendada olulist lisakulu võrreldes plaanituga.

Kui kogumisteed planeerida avalikeks, siis vastavalt ehitusseadusele (§ 13) peab nende väljaehitamise kuni kinnistuni tagama kohalik omavalitsus, kui kinnistu omanik ja kohalik omavalitsus ei lepi kokku teisiti. Kuna omavalitsustel teede ehitamiseks raha niikuinii ei jagu, siis tegelikult tähendab see kulutusi omanikule.

Et ebameeldivaid üllatusi vältida, on praegustel ja tulevastel maaomanikel soovitatav enne tehingu sooritamist või planeeringu algatamist uurida regionaalsest teedevalitsusest või maanteeametist riigimaanteega liitumistingimusi.

Planeerimistegevuse kõrvalmõju on ka tekkiv liiklus, millega planeerijad ei taha või ei oska arvestada. Näiteks T-4, Tallinna?Pärnu maantee ääres Tallinna linna piiril on arendamisel hulgaliselt ärikinnistute projekte. Töötajatest suur osa kasutab ühistransporti ning bussipeatusest töökohani jõudmiseks riskivad nad eraldusribaga maanteed piiratud nähtavusega kohtades ületades.

Sisuliselt võib seda pidada puudulikuks planeerimiseks, sest planeeringus tuleb ette näha ka keskkonnatingimused kavandatu elluviimiseks. Kahtlemata on ka inimene keskkonna osa.

Maanteede ääres tuleb planeerimisel arvestada ka maanteeliiklusest lähtuvate mõjudega, nagu müra ja saaste. Maanteede kaitsevöönd on 50 m äärmise sõiduraja teljest (TS § 13). Kaitsevööndi eesmärk on tagada tee arenguruum, ühtlasi kaitsta maaomanikku teelt lähtuvate mõjude eest ja vastupidi. Üldjuhul tee kaitsevööndisse uusi hooneid ehitada ei saa. Lisaks kaitsevööndile on maanteede projekteerimisnormides (TS §19, lõige 2; TSMi määrus nr 55; RTL, 18.02.2000, 23, 303) sätestatud sanitaarkaitsevööndid, mis sõltuvalt tee liiklusintensiivsusest on 60?300 meetrit. Elamute planeerimine tee sanitaarkaitsevööndisse on ebasoovitatav. Kui siiski on tungiv soov asuda müra ja heitgaaside sekka elama, tuleb planeeringuga ette näha leevendavad meetmed, näiteks müratõkkeseinad või -vallid.