Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mis saab euroliidus Eesti töötajast?
Eesti liitumisel Euroopa Liiduga (EL) saavad meie kodanikud õiguse vabalt valida töö-ja elukohta ükskõik millises ELi riigis. See on tore, kuid kuidas meie kohapealne elu peale liitumist selles osas muutub?
Ühe olulise võimalusena pakub EL õigust ja vabadust ka välismaal töökogemusi omandada, õppida, otsida oma teed ja kutsumust. Nende kogemustega koju naastes saab aga siin kasulik olla, sest Eesti jääb meie oma Eestiks ka peale liitumist.
Palju on räägitud ajude äravoolust. Ei maksa aga unustada, et "ajusid voolab" suunal Eesti-Euroopa ka praegu. Kõik Eesti ajud pole Euroopas vaid piimajõgede ja pudrumägede jahtimisel, vaid näevad väljakutset selles, et "piimajõed" Eestisse juhtida ja "pudrumäed" kohale vedada. Kuna aga ühendatud anumates on veetase võrdne, oleme ka meie eurooplastele praktika- ja õppimiskohaks. Julgen väita, et meie jaoks on see oluline tolerantsuse ja koostöövõime õppetund.
Juba liitunud riikide kogemus näitab, et väljaränne pole peale liitumist eriti suur. Enamasti jääb see lühikeseks ja ajutiseks, sest inimesed ei soovi kaotada sidet oma pere, sugulaste ja sõpradega. Ka juba aastaid ELi liikmeks olnud riikides väheneb püsiv väljaränne ja suureneb lühiajaline ja ajutine väljaränne. Eelkõige kasutavad inimesed EuLis vaba tööjõu liikumist just enda täiendamiseks ning kasulike kogemuste kogumiseks.
Maailmastuvas ühiskonnas muutuvad ka Eesti tööturul elutähtsaks rahvusvaheline mobiilsus ja kõrged ametioskused. Eestlaste lühiajaline töölesiirdumine ELi riikidesse on nii inimesele kui riigile väga kasulik. Ainult nii tekib keeleline, tehniline ja kultuuriline paindlikkus ja mõistvus. Seejuures ei tohi me unustada, et Eesti riigi, tööandjate ja ühiskonna kohustus on motiveerida Eesti inimesi pärast töötamist teises riigis Eestisse tagasi pöörduma. Kui seda protsessi ei juhita teadlikult, võib Eesti ja meie tööturu jaoks oluline hea hariduse ja tööoskusega inimene kaduma minna.
Kostub väiteid, nagu jääks eestlane Euroopa Liidus vaeslapse rolli, olles valmis tegema lihtsamaid töid madala palga eest. Tõesti, tegu on tänase reaalsusega - paljud eestlased teevad välismaal tööd, mille jaoks nad on liiga hea hariduse või tööoskustega. See olukord aga muutub, kuna teises riigis töötaval ELi elanikul on töötamisel samasugused õigused kui asukohamaa kodanikul. Euroopa piires laieneb vaba liikumise õigus ka töötajate perekonnaliikmetele, üliõpilastele ja pensionäridele. Töötajal ja ta perel tekib õigus saada töökohariigi kodanikega võrdseid sotsiaalkindlustushüvesid teises riigis tööd alustades.
Meiegi suhtes hakkab kehtima meeste ja naiste võrdsete võimaluste põhimõtte rakendamine ja seda nii töö saamise, kutseõppe, ametialase edutamise, töötingimuste kui ka sotsiaalkindlustusega seoses. ELi riigid tunnustavad vastastikku kutsediplomeid. Eesti riigis aga paraneb töötaja sotsiaalne kaitse. Et peame töökeskkonnana võistlema meist palju paremal järjel olevate riikidega, peame neile seitsmepenikoormasaabastega järele võtma. "Ei" puhul jääks aga Eesti ilma võimalustest tööturupoliitikat mitmekesistada ja suurendada kulutusi tööturupoliitikale. Järske muutusi ei toimu tõenäoliselt ei "jah-i" ega "ei" puhul, kuid "jah" avab meile võimalused, "ei" sulgeb needki, mis meil täna on.