Rootsi otsus raskendab meie majandustehinguid

Samal ajal, kui eestlased olid soliidses enamuses andmas oma jah-sõna Euroopa Liidule (EL), ütlesid meie lähinaabrid rootslased Euroopa Majanduse- ja Rahaliidule "ei". Kuigi küsimused, millele 14. septembril vastust anti, kõlasid suhteliselt sarnaselt, olid need tegelikult fundamentaalselt erinevad.

Meie käest küsiti, kas soovime liituda ELiga, millest meile on täna kumamas avanev ühisturg ning siia poole voolama hakkav piiramatu abirahavoog. Rootslastelt, kes täna juba on meid ahvatleva ühisturu liikmed ning kes abirahadest enam ammu unistada ei julge, küsiti arvamust Euroopa integratsiooni tänase kõrgeima astme ehk rahaliidu kohta. Kuigi nende "ei" polnud kaugeltki nii ülekaalukas kui meie "jah", on rootslaste otsuse mõju ELi edasisele arengule tõenäoliselt tunduvalt valusam, kui oleks olnud meie "ei" liidu esimesele astmele.

Kui anda üle-euroopalisele integratsioonile kujundlikud etapi numbrid, siis võiks ELi ühisturgu koos kolme põhivabadusega (kaupade, kapitali ja tööjõu vaba liikumine) nimetada esimeseks ja suurimaks etapiks. See on see, millele meist kaks kolmandikku just hiljuti "jah" ütles. Kusjuures paljudele võib olla ehk üllatuseks, et koos selle sama jah-sõnaga ütlesime ka märkamatult "jah" integratsiooni teisele etapile. Etapile, mis lisaks ühisturule püüab ühtseks luua ka rahasüsteemi koos tähtsamate süsteemi juurde kuuluvate mängureeglitega (ennekõike valitsuste võlga puudutav). See on etapp, millest rootslased viisakalt ära ütlesid. Kui nüüd meelevaldset võrdust jätkates nimetada loomisel olevat Euroopa Konstitutsiooni integratsiooniprotsessi kolmandaks etapiks (mis loob veel hulga ühtseid mängureegleid), siis on selge, et liidu oluliste liikmete tõrksus teises etapis muudab keeruliseks käsikäes liikumise kolmandasse etappi. Kusjuures kolmandasse etappi tuleb liikuda mitte enam viieteistkümnel, vaid kahekümne viiel riigil ning nii mõnelgi neist tuleb ette võtta ka rahvahääletus. Siis on ehk ka mõistetav ELi liidrite kohati päris halvasti varjatud pettumus Rootsi otsuse üle.

Kuigi Euroopa edasise integratsiooni edu väljavaatele on antud rootslaste poolt tugev hoop, ei pruugi see rootslastele enestele kuigi suurt kahju kaasa tuua. Neile jääb alles oma rahapoliitika, mis elanikkonna heaolu tagamise ja stabiilsuse pakkumise võimet arvestades on olnud vähemalt viimase aastakümne jooksul üks edukaimaid maailmas. Rootsil jääb oma rahasüsteem asendamata euro-mänguga, mille reegleid on suurimad mänguosalised juba mängu viiendal aastal usinalt painutamas. Suurimad painutajad on muidugi riigi võlakoormusega eriti tugevalt hädas olevad Saksamaa ja Prantsusmaa. Lisaks on mäng liiga noor selleks, et kindlalt hinnata, kas reeglid ikka sobivad kõigile mängijatele ning kas mõnel neist pole lausa hädavajalik jalgpalli vahepeal kätega suunata. Küsimused, kas rootsi kroon lähema viie aasta jooksul kallineb või odavneb, on selle mängust loobumise otsuse taustal suhteliselt tühine. Kuid olgu selguse mõttes märgitud, et vähemalt lühemas perspektiivis võib leida aset nii krooni kallinemine kui ka odavnemine - ühest küljest tagab ühe riigi olukorraga arvestav rahapoliitika suurema paindlikkuse ja lühiajaliselt kiirema majanduskasvu, teisest küljest oleks rootslasi võib-olla sunnitud euroga liituma neile sobimatult kallilt tasemelt.

Mida tähendab rootslaste otsus otseselt meile, kes me oleme end läbi valuutakomitee süsteemi juba enne rahaliidu sündi euro-lõimingu kõrgema astme kõige magusamate viljade külge pookinud? Ikka seda, et Rootsi kroonis sõlmitud tulevikku suunatud majandustehinguid jääb jätkuvalt ümbritsema vahetuskursi ebamäärasus ja ilma pankadepoolse abistava käeta ei ole võimalik anda nendele konkreetset väärtust Eesti kroonis. Ehk lahti kirjutatult - Eesti majandusagent (importija, tootja, tööandja) ei suuda täna iseseisvalt öelda, mis on paari kuu pärast laekuv või maksmisele kuuluv summa Rootsi kroone väärt Eesti kroonides. See omakorda raskendab otseselt meie majandustehinguid Rootsi majandusagentidega ning toob jätkuvalt lisakulusid, mida ülejäänud EMU kaheteistkümne liikmega kaubeldes juba viiendat aastat kanda ei tule, olgu need lisakulud siis väljendatud lihtsalt riskis või riski katmiseks tehtud otsestes rahalistes kuludes. Meie majanduse suuremas huvisfääris lisandub EMU kaheteistkümnele liikmele ka Leedu, kes on sarnaselt Eestile ankurdanud end ühepoolselt euro külge.

Igatahes oleks meile kui europiirkonna kaudsele liikmele loomulikult meeldinud enam rootslaste "jah". Kuid seda jällegi erinevalt suuremast osast Euroopast mitte poliitilistel, vaid kõige otsesematel majanduslikel põhjustel.

Autor: Rasmus Pikkani