Saarele ei vii sild ega paat, ainult lained loksuvad ümber maatüki. Maismaa kaugeimal tipul seisab aga rühm seiklejaid, kes arutavad võimalikult kuiva nahaga saarele pääsemise võimaluste üle.

Kuradisaar Käsmu poolsaare tipul on mõnus väike laid, mis tegelikult saare nime ei väärigi. Seepärast nimetatakse maakaartidel kohta rohkem Saarteneemeks, mitte rahvasuus levinud Kuradisaareks. Rahulik ja vaikne koht sobib ka kesksügisel heade sõpradega külastamiseks ? ajal, mil tavaturistide massid enam läbi vee sumpama ei tiku ning saarel segamatult omaette olla saab. Sestap on just seal mõnus lähedase seltskonnaga koos matkahooaja viimast suuremat telkimis- või piknikuüritust korraldada.

Saarele pääsemiseks on vaid üks viis ? sumbata läbi mandrit ja saart lahutava lahesopi. Kes müttab läbi jäise vee suisa paljajalu, kes sokkides, kellel sokkides pehmenduseks ka sammal sisse topitud. Nutikamad on kaasa võtnud kummikud või spetsiaalsed veejalatsid. Mugavaimad mässivad suured prügikotid ümber villastes sokkides sääre ning topivad kogu krempli viimaks tossu sisse. Need õnnelikud saavad üle kuiva jalaga ja pääsevad teisi tabada ähvardavast nohupuhangust.

Kõigi rõõmuks on lainetus suhteliselt väike ning kellegi jalg ei väärata ka raske matkakotiga libedatel kividel turnides. Sedavõrd mõnusam, mida suurem oli risk, on taas kord kuivale pinnasele tõustes koorem seljast heita ning märjad jalavarjud kuivade ning soojade vastu vahetada.

Kuradisaar ei ole eriti rikas laagrikohtade poolest. Kuid mõnusaid murulappe koos lõkkeplatsiga leiab ikka.

Võib valida nii tuulepealse kui ka tuulealuse koha ? ning vastavalt kas õhtu- või hommikupäikese kätte jääva platsi. Tulepuid vedeleb saarel küllaga ? tormid ja lained on hoolitsenud hulga ajupuude eest, mis kaldale loobituna juba kuivanud ja praginal süttivad.

Ülejäänud päeva saab tegeleda saarekese avastamisega. Kuradisaare keskosas kõrgub aastakümnete vanune mets, mis mandrilgi häbisse ei jääks. Saare otstel kasvab tihnik, kus kibuvits teravalt domineerib. Põhjatipul kaob kõrgem taimestik täielikult, asendudes kõrkjate ja rannarohuga. Veel kaugemal on paar üksikut puud suutnud siiski juured kiviklibusse suruda ning nüüd seisavad nad justkui vahimehed tuulte ja tormide meelevallas.

Hiliseks sügispäevitamiseks ei ole Kuradisaare rannad just parimad, kuid rahulikuks puhkuseks on koht sobiv.

Sedasi vaikselt askeldades, ringi jalutades ja sõpradega juttu vestes möödub aeg Kuradisaarel kiiresti. Kuni tuleb aeg tagasi suunduda, võtta ette veel viimane külm ja märg pingutus.

Neile, kes päev varem edukalt läbi merevee saarele jõudnud, on tagasiminek käkitegu. Täiustatakse vaid riietumistehnikat, vältimaks jalgade külmetamist.

Sügisõhtud pimenevad kiiresti ning õige ruttu võivad loojangupäikese viimased kiired männilatvadest hajuda.

Üksikud pühapäevapuhkajad, kes neeme tipult vastu tulevad, jäävad seljakottidega seltskonnale pikalt järele vaatama. Otsekui mitte uskudes sügisese matkamise võimalikkusesse sellisel laiuskraadil.