Kas ettevõtjaks sobivad vaid privilegeeritud?

Peaaegu iga juhtimiskonverentsi möödudes võib ajakirjandusest lugeda enesekindlaid arvamusavaldusi, et Eestis on ettevõtlikke inimesi vaid 7, parimal juhul 10 protsenti. Teistel pole mõtet ettevõtlusesse nina torgatagi, toime ei tule niikuinii. Kirjutajad-ütlejad on enamasti suurte firmade ja ettevõtete juhid, mitmed neist pole ka ise ettevõtjad. Mida väiksem on protsent, seda kõrgemal näivad väljavalitud asetsevat.

Esmapilgul tundub asi loogiline. Tõepoolest, Eestis ongi ettevõtjaid vähe. Palgatöö ahvatleb nii vanu kui noori märksa enam kui riskantne ja tundmatu ettevõtlus. Kes töökohta ei leia, jääb rahumeeli töötuks. ?Äripäeva? äsja ilmunud artikkel 20 varumeeste pingil istuvast endisest edukast tippjuhist vaid süvendab seda tunnet. Iseendale töö andjateks muutusid neistki vähesed.

Ettevõtlikkus näib olevat müstiline anne, mille kohta Gaussi kõvera normaaljaotus ei kehti. Ometi on ka muusikas ja matemaatikas eriti andekaid vaid üksikud protsendid, laulukoorides laulavad aga üsnagi paljud ning sünnipäevalauas ümisevad kaasa peaaegu kõik. Lootusetult on karu kõrva peale astunud vaid vähestele. Tippmatemaatikuid sünnib üksikuid, häid raamatupidajaid võib leida igast korralikust kontorist. Ehk on asi hoopis selles, et laulmist hakatakse õpetama lasteaiast, matemaatikat vähemalt juba esimesest klassist saati. Ettevõtlikkuse arendamine on aga jäetud juhuse hooleks. Seetõttu kerkivad siin esile vaid üksikud vääramatu loodusliku andega inimesed. Suurem enamik, kellest õigeaegse koolituse ja hoiakute muutmisega saaksid korralikud, endale ja teistelegi tööd andvad ettevõtjad, on lükatud lihtsalt kõrvale ja jäetud lootma palgatöö peale. Ettevõtjate vähesus pole vaid Eesti probleem. Kogu Euroopa näib selles osas ärkavat.