Euroliit peab võitlema Prantsusmaa ülbusega

Prantslaste ja Euroopa Komisjoni võitluse tulemus on Euroopa saatuse määramisel sama oluline kui laienemine ja loodav põhiseadus.

Prantsusmaa on ühepoolselt otsustanud ignoreerida stabiilsuspakti, ületades prognoositud defitsiidiga tublisti piirangut 3 protsenti SKTst. Prantslastele meeldib kiita oma mõtlemisviisi ratsionaalset rangust, aga kui mängu tuleb eelarve, unustatakse Descartes ja ollakse kui pimedusega löödud.

Prantsusmaa oli üks peamisi Iirimaa kritiseerijaid, kui Iiri valitsus viis 2000. aastal eelarveülejäägi, mis tollal püsis 4 protsendi juures SKTst, napi poole protsendini. Ka teised riigid on stabiilsuspakti rikkunud, kuid Prantsusmaa on esimene, kes teeb seda üleoleva ja varjamatu trotsiga. See ei tohiks kedagi üllatada. Prantsusmaa rakendab Euroopa Liidu (EL) reeglite puhul oma sügavale juurdunud kommet vaadelda oma kultuuri erandlikuna.

Näiteks paneb Prantsusmaa järjekindlalt vetosid ELi ühise põllumajanduspoliitika reformidele. Isegi lapsed teavad, et ühine põllumajanduspoliitika on mugav ja täiesti teenimatu kingitus jõukatele Euroopa (eriti Prantsuse) talunikele arenguriikide püksirihma pingutavate talunike ja ELi tarbijate kulul.

Samuti püüab Prantsusmaa tagasi pöörduda kokkuvarisemise äärel olevate ebarentaablite erafirmade maksumaksjate rahaga toetamise juurde. ELi konkurentsipoliitika volinik Mario Monti ei või seda lahingut kaotada: ta vajab nende tuge, kes usuvad turumajandusse ja võrdsesse kohtlemisse. Lugu ise on lihtne. Prantsuse valitsus kavatseb päästa Alstomi ? hiljuti pankrotistunud ettevõtte, mis on välja töötanud paljud kõrgtehnoloogilised tooted, ka prantsuse kiirrongi TGV. Prantsuse valitsus kinnitab, et ei tagane oma plaanist.

Motivatsioon on tuttav riiklikust plaanimajandusest: tööhõive säilitamine, investorite kaitsmine jne. Kuna Alstom on kõrgtehnoloogiline ettevõte, mängib Prantsuse valitsus lisaks sellele välja teadus- ja arendustöö kaardi, väites, et investeerimine teadus- ja arendustegevusse on majanduskasvule kasulik.

Alstomi päästmine ettevõtet riigistades on vale. Ettevõte koosneb paljudest erinevatest osadest, ühed kasumlikud ja teised pankrotis. Need tuleks ümber formeerida. Kasumlikud osad, näiteks TGV, leiaksid kergesti ostjad, samas kui ebarentaablid tehased tuleks sulgeda.

Prantsuse maksumaksjate raha kulutataks paremini ametist vabastatud töötajatele ajutisi toetusi makstes kui ebarentaabli tööstusettevõtte elushoidmist subsideerides. Euroopa Komisjon ei tohi Prantsusmaal lubada endale konkurentsipoliitikas erireegleid kujundada. Komisjon peab Prantsusmaa riikliku abi erafirmadele keelama, nagu nad on keelatud kõikides teistes ELi liikmesriikides. Komisjon on juba selles valdkonnas mõnesugust edu saavutanud, eriti sundides Saksamaad tühistama valitsuse garantiisid riigipankadele. Alstom ja kogu Prantsusmaa ei tohiks olla erandiks.

Kui komisjonil ei õnnestu tegutseda, paistab EL veelgi rohkem Prantsuse riigiteenistujate mängumaana. Prantsusmaa on juba võtnud juhtiva rolli ELi välispoliitikas, selle välisminister Dominique de Villepin tegutseb üha enam kui Euroopa välisminister. Samal ajal rikub Prantsusmaa ühise põllumajanduspoliitika ja erafirmade riikliku abistamise põhireegleid.

Kas Euroopa Komisjon kaotab oma usutavuse jäänused ja lõpetab väikese Pariisi linnaosana? Kaotusel Alstomi juhtumis oleksid Euroopale tõsised tagajärjed ? ja mitte ainult konkurentsipoliitikas.

Autor: Alberto Alesina