Ettevõtjad taunivad kollektiivlepet

Tallinna Sadama ja Eesti Veetransporditöötajate Ametiühingute Föderatsiooni kollektiivleping kehtib 1998. aastast muutmata kujul. Sakkov ei välista, et ametiühingud on vahepeal taotlenud hüvitiste suurendamist või muude punktide ümbervaatamist, kuid seni pole seda tehtud. ?Ametiühingute ülesanne ongi paremaid tingimusi kaubelda,? nentis Sakkov.

Infotehnoloogiafirma Helmes juht Jaan Pillesaar, kelle ettevõttes lepingut ei ole, kartis, et sellest võib saada hoopis negatiivne motivaator. ?Oletame, et inimene on sattunud tööle, mis talle ei sobi. Ise ta ära ei lähe ja ettevõte, teades, et tuleb maksta suuri hüvitisi, ei saa temast ka vabaneda,? selgitas Pillesaar. ?Liigne kaitsmine ei ole ka hea.?

EMT personalijuht Milvi Tepp pidas kollektiivlepingu puuduseks jäikust, seda, et kõik inimesed sarnastatakse. Tepi sõnul on EMTs väga palju eri töid ja kõigi töötajate jaoks ei saa kehtestada ühte paindumatut lepingut. ?Paindlikumad variandid on paremad, need arvestavad inimeste eri vajadusi,? sõnas Tepp.

Pillesaar jagas seda arvamust, märkides, et küsimus ei ole tegelikult mitte lepingu vormis, vaid sisus. ?Helmes ilmselt vormiliselt ei sõlmiks kollektiivlepingut, sest kõik meie töötajad on kõrgelt haritud ning neil on piisavalt erinevad töörollid ja oma soovid, et seda kõike ühe lepingu alla mahutada oleks võimatu,? märkis ta.

Samuti arvas Pillesaar, et Lääne Euroopa maade praegune, eelmise sajandi 50ndate tööstusühiskonnas väljakujunenud tööseadusandlus on tänases teabeühiskonnas kõigile kahjulik.

Samas möönis Pillesaar kollektiivlepingute positiivse poolena seda, et bürokraatiat on vähem ja üksikute töölepingute asemel on üks ja üldine. Mis puutub kollektiivlepingust tulenevatesse garantiidesse ja hüvitistesse, siis Tepi väitel on need EMTs motivatsioonisüsteemi näol ka praegu olemas.

Pillesaar taunis kollektiivlepingutest tulenevaid koondamistasusid, nimetades seda töötukassa erivormiks. ?Et olla finantsiliselt õigesti juhitud, peavad ettevõtted tegema võimalike koondamiste tarvis provisjone. Enamik ettevõtteid ei näita neid provisjone bilansis, aga nad kindlasti arvestavad selle võimaliku kuluga oma äriotsuseid tehes. Sellega oleks võimatu mitte arvestada, sest kui 60 kuludest on tööjõukulud, siis on tegu ikka suurte summadega,? rääkis Pillesaar.

Kollektiivlepingu sõlminud Elioni teleteenuste personalijuht Irja Allik ütles, et kollektiivleping ei ole rõhumise akt. ?Nende lepingute sõlmimine hoogustub, kui saadakse aru, et need on mitmepoolselt kasulikud,? märkis Allik, kelle ettevõttes on kollektiivleping aastast 1996. Samuti kollektiivlepingut omava Eesti Raudtee tegevdirektori asetäitja Riivo Sinijärv märkis, et Eestis hakatakse juba kollektiivlepingute sõlmimist teadvustama mõlemale poolele kasuliku tehinguna. ?Me pärineme süsteemist, kus kollektiivlepinguid sellisel kujul ei eksisteerinud, seega on nende levik pikaajaline protsess, mis võib tulemusteni jõuda umbes ühe põlvkonna jooksul,? märkis Sinijärv.