Riskide juhtimine säästab kahjudest

ISO 14001 järgne keskkonnajuhtimissüsteem (KKJS) on juurutatud rohkem kui kuuekümnes Eesti ettevõttes.

Kvaliteedijuhtimisega seotud eeliseid on võrdlemisi lihtne juhile mõistetavasse raha keelde panna. Kui klient teid rohkem armastab ja seeläbi müük suureneb, on kasu selgelt mõõdetav. Mõistetavad on praagi või kaebuste vähenemisega seotud kulude kärped. Positiivsed tulemused kajastuvad suhteliselt selgelt ettevõtte raamatupidamises. Keskkonnaga on lugu teine.

Esiteks, ettevõtete raamatupidamis- ja finantsosakonnad pelgavad või väldivad keskkonnajuhtimist lausa patoloogiliselt. Seetõttu on juhtidel süsteemi juurutamisest saadavaid tulusid võimatu mõõta. Teiseks ei ole selgelt eristatavat huvirühma, kellele oma keskkonnaalase tegevuse saavutusi ette näidata. Ei osata ka kelleltki väljaspool ettevõtet kiitust oodata.

Nii seisabki tippjuhi ees probleem: milleks teha kulutusi süsteemi juurutamiseks ja toimimiseks? Eurooplased on oma heaoluga hulluks läinud ning sunnivad ka meid tegema miskit, millel ettevõtlusega midagi tegemist ei ole. Keskkonna eest hoolitsegu riik! Makse maksame ju nagunii.

Selgituseks ei anta ka väljastpoolt abi. ISO 14001 standardis läheb jutt loodusele ja säästmise ning saastamise ennetamise peale. Arusaamatu. Konsultant räägib õõnsat lugu maine tõstmisest ning strateegilise arendamise teooriast tuntud juttu. Ei midagi uut.

Süsteemi juurutamise ja auditeerimise kogemusest Eestis võib välja tuua vähemalt ühe valdkonna, kus keskkonnajuhtimisest kasu tõuseb. See on võimaliku keskkonnakahju vältimine. Eesti õigusaktide kohaselt vastutab keskkonnakahju likvideerimise eest selle tekitaja. Kui tekitaja ei ole teada, siis kinnistu omanik. See on koht, kus kulud ? esialgu küll võimalikud, aga siiski kulud ? saab raha keelde tõlkida. Masuudi- ja õlireostuse kahjude likvideerimine võib ulatuda miljonitesse kroonidesse.

Jääkidest tekitavad keskkonnaohtu:

- juba toimunud reostus ehk jääkreostus;- võimalik reostus.

Juba toimunud reostus on näiteks mahavalgunud õlid või muud kemikaalid. Need võivad sademeveega keskkonnas edasi liikuda ja kahjustada naaberkinnistuid, rikkuda põhjavee. Selle tagajärjel võib kahju mõõta paremal juhul naabrile uue kaevu ehitamise kuludega. Halvemal juhul käsib keskkonnateenistus koguda ja puhastada reostunud põhjavee. Pinnas tuleb käidelda nagunii.

Keskkonnajuhtimissüsteemi juurutamisel olen ettevõtjatele järjekindlalt soovitanud jääkreostuse likvideerida ja seda mitte süsteemi haarata. Ei ole ju majanduslikult mõistlik välja ehitada laohoonet kasutute asjade hoidmiseks. Stiihiline hoidmine ei vasta õigusaktide nõuetele.

Sageli on reostus ise veel tekkimata, aga oht selleks olemas. Näiteks seisavad vanad kemikaalid lao seina ääres vaatides, mis on peaaegu läbi roostetanud või vigastusjälgedega (no kes siis korralikus vaadis jääke hoiab?), katmata ja tuultele-vihmale avatud.

Juhtimissüsteemi juurutamise eel ja käigus on ettevõtted saanud ülevaate oma tootmishoonetes ja territooriumil olevatest jääkidest. Jääke võib olla kogutud veel nõukogude ajal.

Reostusohtu tekitab ka tooraine, mis oma kvaliteedilt ei vasta enam tänapäeva nõutele ? on kasutustähtaja ületanud või mittevastava koostisega, pakendatud anumasse, mis ei sobi uue tehnoloogiaga, vms.

Muuseas, on olnud ka vähemalt üks juhtum, kus üldse keskkonnajuhtimise juurutamise ajal saadi teada ettevõtte territooriumi piirid. See oli suur samm edasi, sest siis saadi teada ka tegelik vastutusala piir, sõna otseses mõttes.

Ka näiliselt ohutud jäätmed on probleemide allikaks, sest jäätmetel on komme paljuneda. Seda protsessi näete laiemalt linnades, kus ehitusprügi hulka peatselt igasugust muud sodi tekib. See ei ole sugugi ohutu. Sarnane protsess toimub ettevõttes ? õuele seisma jäänud katkiste euroaluste virna või remonti vajava autoromu juurde tekib varsti autorehve, akusid, tühje aerosoolipudelid. Inimene on loomult laisk ja vabaneb oma tegevuse jääkidest temale võimalikult mugaval viisil. Varsti leiate ettevõttest väikese prügimäe. Prügila haldamiseks tuleb hankida õigusaktide kohaselt tegevusluba.

Jäätmete kogumise ja kogunemise meelispaikadeks on ka vähekasutatavad ruumid. Näiteks on tüüpiline selline koht ventilatsiooniseadmete kompressoriruum.

Jäätmete kogumine ei ole sageli eesmärk omaette. Jäätmeid küll nähakse, aga puudub vastutus nendega tegelemiseks. Puuduvad ettevõttesisesed reeglid tekkinud jäätmete äraveo ja üleandmise korraldamiseks. Jäätmete likvideerimise võimalusi lihtsalt ei teata. Süsteem aitab need puuduvad kohad täita. Algatus jäätmete kogumiseks ja üleandmiseks saab tulla just tippjuhtkonnalt, sest sellega kaasnevad kulutused, sageli päris arvestatavad. Nende üle keskastmejuht, isegi kui ta sooviks olukorda parandada, otsustada ei saa.

Hinnanguliselt võib väita, et 90 keskkonnajuhtimise juurutanud ettevõtetest on vabanenud ettevõtte territooriumile, ladudesse või tootmishoonetesse kogunenud ajaloolisest rämpsust ja prügist. Sellega vabaneti ka viitsütikuga pommist, mis võib põhjustada keskkonna-, vara- või tervisekahju. Süsteem välistab ka uute jäätmeprobleemide esilekerkimise. Nii koguse kui ka kulude poolest on jäätmete teke juhi kontrolli all.

Autor: Toomas Pallo