Kuigi algselt on see hilisjuugendlik hoone ehitatud pangahooneks, sobib siin süüa küll. Kõigepealt on siin vahva vanaaegne lift, millega saab teise korruse restorani sõita. Siis on veel tore lihtsalt aknast välja vaadata ? jälle üks uus võimalus uudistada vanalinna tänavaid ülaltpoolt. Ja veel on soliidselt rahulik taustamuusika. Nii et hea häälestus pidulikuks õhtusöögiks oli meil tekkinud.

Eelroog, soe mereandide salat, oli lihtne ja maitsev wok?itud juurvili koos merekarpide ja lõhetükkidega. Koos tuliste kuklite ja värske võiga viis peaaegu keele alla.

Tomatisupp suitsujuustuga jäi eelroa hiilgusega võrreldes kahvatuks, aga pearoog lambakarree oli imeliselt maitsev, nii et ei tekkinud kahtluse kübetki, et lamba pikk teekond Uus-Meremaalt poleks vaeva väärinud. Liha oli mahlakas, õrn ja sulas suus. Ka lisandiks olnud tagliatelle?d olid maitsvad, aga jäid vaimustava liha kõrval teisejärguliseks, nagu ka nende roll nõudis.

Magustoitude jaoks polnud kokal kätt niipalju jätkunud kui lambale. Valge ?okolaadi moussee, üks mu lemmikdesserte, oli tihke ja nätske, kaetud küll kena ?okolaadikihiga, kuid see pudenes juba esimese lusikatäiega laiali. Mango-parfait jõudis lauale jäisena, ilmselt otse sügavkülmikust, ja läks vaja kõva kannatust, et oodata, millal esimese kahvlitäie jaksasin lahti kangutada. Klaas portveini küll leevendas ootust, aga erilist maitseelamust ikkagi ei saanud.

Arvet maksta soovides pidin üllatuma: kuigi arvet palusin mina, ulatati see mu meessoost lauakaaslasele. Mis see siis oli? Teenindusstamp, traditsioon või naiste maksujõuetuks tunnistamine? Muidugi võib olla, et hotelli ja restorani vanaaegne nimi ja asukoht eelmise sajandi alguses ehitatud hoones tingivad ka siinsed käitumismallid ning see oli hoopis minu viga, et ma ei osanud keskkonnaga sobituda.