Pilvelõhkumise ilu

Koridorides pole veel sagimist ja maja on isegi veidralt vaikne. Ninna tungib vaid materjalide lõhn. Niivõrd värske on see maja.

Toaukse avanedes paistavad elutoa aknast vaid kõrgemad puud ja katused. Aknaid, mida leiab sellest korterist neli, on kahes seinas ja need on piisavalt suured, et toa keskel seistes linna pilguga haarata.

Ent kui tuleb tahtmine aknast sõõm värsket õhku hingata, siis seda teha ei saa. Mõned aknad käivad vaid veidi lahti. Nii on ehitaja lahendanud mure, et lapsed võiksid eluohtlikku mängu mängida. Samas on Armini sõnul probleem, et ei saa ise aknaid pesta. Linnud aga kipuvad sellisel kõrgusel oma seedejäägid aknale poetama.

Veel tuleb pilvepiiril elades tavalisest kauem lifti oodata, naljatleb Arnim. Trepist 16 korrust üles-alla liikuda oleks korralik koormus sportlasele.

Samas leevendab puudusi asjaolu, et toaaknast ei pääse võõras silm sisse piiluma. Magalate korterelamutes sellist privaatsust pole, sest naabermajast kaeb uudishimulik, kas jood hommikusöögi kõrvale apelsini- või õunamahla, ja uudistab teleseriaalide eelistusi. 16. korrusel ei pea kellegi pilkude eest varjuma, saab kas või päev otsa suspede väel ringi lasta. Kusjuures kardinaid akende ees ei ole. See oleks ilmne raiskamine. Küll saaks Maakri tänava majast pimedas binokliga piiluda, mida keegi parajasti kas Liivalaia tänaval kodus või siis Olümpia hotellis teeb. Lisaks on üle katuste näha jupike merd ja Tallinna uue city klaasfassaadidega hooned. Maja teises küljes aga saab nautida vaateid Tallinna vanalinnale. Omaniku sõnul paistab eriti kenalt päikesetõus või pilvitu tähistaevas.

Seest on korter nagu uuemad korterid ikka. Kööginurk on avatud, see jääb elutoaga ühte ruumi. Peale selle veel magamistuba, panipaik ja vannituba. See kõik maksab veidi üle miljoni krooni. Mööbli eest peab omanik ise hoolt kandma.