1. detsember 2003 kell 22:00

ELi raport - positiivne, aga Läti on maha jäänud

10 endist ELi kandidaati ehk Kopenhaageni 2002. a detsembri nõupidamisest alates liituvad riigid said oma viimase liitumiseelse punktitabeli kätte 5. novembril. Enne kui kollektsionäärid hakkavad oma riigi raporteid mälestusväärsustena arhiveerima, olgu öeldud, et Euroopa Komisjon saadab enne 1. maid 2004 välja veel ühe raporti.

Erinevalt oma pigem vanameelsetest regulaarsetest raportitest, millisena neid tunti kandidaatriikides ja siiani tuntakse ittalaienemise esimeses ringis mitteosalevas Bulgaarias ja Rumeenias, ning mis teevad esimest korda vaieldavat rõõmu Türgile, anti kümne riigi kohta, k.a Balti riigid, välja kompleksne kontrollaruanne (CMR). See osutab heale, halvale ja ähvardavale riikide kohustuses täita ELi seadusi, mis tuleb siseriiklikuks muuta seadusandluse ühtlustamise kaudu.

Komisjon annab liitumiskavadele üldiselt rohelise tule, mis vaevalt et üllatav on, kuna see on olnud läbirääkimiste eelvägi ja erinevate sektorite ja institutsioonide pingetaluvustestide vedaja. Ükskõik, milline tähelepanuväärne muutus selle hinnangutes oleks ennasthävitav. Uus ? ja tervitatav ? on aga mingil määral avatud hinnang kümne liituva riigi kõrvalekalde tasemele seadusandluse ELi normatiividega vastavusse viimisel.

See omakorda võimaldab ELil hinnata üldiste viivituste ja nendest tulenevate hilinenud reformide taganttõukamiseks vajalike poliitiliste ja strateegiliste lahenduste kaalukust ning hinnata probleemide ulatust, mis ELi mõjutada võivad. Lühidalt tähendab viimane mõju ühisturule ja valmisolekule ELi rahaülekandeid kasutada.

Komisjon jälgis umbes 1400 küsimust, millest 70% leiti olevat õigel suunal. Veel 27 protsendi kohta leiti, et need vajavad kiirendamist, kuid ei kujuta endast erilist ohtu. 39 probleemi ehk 3% leiti ELiga liitumiseks ettevalmistatuse seisukohalt olevat tõsised. Väljastatud punaste kaartide arv ei pruugi teoreetiliselt või oluliselt asjasse puutuda, kuid neid on kindlasti lõbus välja tuua (kõige väiksem on parim).

A priori näitab selline reastamine väga väikest tegelikku erinevust tõeliselt olulise majandusliku ja struktuurilise ühtlustamise näitajates enamike liituvate riikide vahel, välja arvatud Poola ja vahest ehk ka Malta. Leedust oleks hoolimatu tähistada de facto Balti riikide kuldmedalit, sest tegelikkuses ei ole punased kaardid ökonomistidele võrreldavad muutujad.

Tegelikult annab mu enda lugem Eestile kulla Balti riikide seas ja võib-olla hõbemedali kõigi kümne hulgas, kuna nende probleemide suhteline kaalukus, mida komisjon esile toob (kutsekvalifikatsiooni vastastikune tunnustamine ja 2 küsimust sotsiaalpoliitika ja tööjõu võrdse kohtlemise vallast), on küll oluline, kuid mitte ühisturule või teisele põhibaromeetrile ? ELi fondide vastuvõtmisele ? eluohtlikud.

Leedu puhul võib punane kaart kalapüügikohtade osas olla kaalukam administreerimisele kulutatava aja ja pingutuste tõttu ning potentsiaalsete mõjude ja viivituste või mittevastavuse kulude osas. Kui jätkata jalgapalliterminitega, siis on Leedul tõepoolest Eestist palju tõsisemad kollased kaardid, mis eurokeeles nõuavad rohkem tõhustatud jõupingutusi. Need hõlmavad kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumise keskendumist maksesüsteemidele ja pingutuste tugevdamist võitluses rahapesuga ning ka suuremaid viivitusi seadusaktides põllumajanduse kohta, k.a makseasutuse ja süsteemi loomine, mis oleks aluseks otsemakseteks talupidajatele. Läti puhul on esile toodud samad probleemipiirkonnad nagu kahel teisel Balti riigil, kuid ta esineb halvemini eelarve- ja tollireformides ja on kollase kaardi saanud justiits- ja siseküsimuste üsna ulatuslikus spektris, mis ulatub võitlusest pettuse, korruptsiooni ja narkootikumidega.

EL on maailma hästiõlitatud rikas majandustsoon, mille sissetulek elaniku kohta on lausa kolm korda kõrgem kui liituva kümne keskmine. Sellise sissetuleku tingimuseks on funktsioneeriv turumajanduslik infrastruktuur peenhäälestatud aastakümnete, mitte ühe kiirendatud kümnendi kogemusega. Ühisturu laienemine 350 miljonilt 500 miljoni tarbijani toetab majanduslikku juurdekasvu, kuid kümne riigi liitumine võib kaasa tuua ehmatusi ja kitsaskohti nii alguses kui edaspidi.

Teine sõnum on, et Poola ei ole ühisturule tõeline probleem, kui EL laieneb. Paljudele oli liitumine eelkõige Poola küsimus, arvestades selle suhtelist suurust, rahvaarvu ja majandust ülejäänud liituva blokiga. Poolakad ise on kogu viimase kümnendi jooksul käitunud kui kuldkaardi omanikud. Poola oli õnnega koos, et sai ainult 9 punast kaarti suhtelise tagasilanguse ja viivituste hulga kohta. Teisest küljest ei kujuta Balti riigid koos suurema osa teiste liituvate riikidega ELi jaoks probleemi ? nad võivad endid nüüd Poolast eraldada, kartmata liitumiskuupäeva edasilükkamist. Briti-Eesti õrnutsemine ja nende peaministrite hiljutine ühine kirjatükk Financial Times?is ning Poola semutsemine Hispaaniaga näitavad uute oletatavate ELi liikmete loomulikku külgetõmmet oma sarnaste majandusmudelite ja poliitiliste huvidega partnerite poole. Ühisturg toimib madalaima ühisnimetaja põhimõttel ? see on ainult nii tugev nagu selle kõige nõrgem lüli. Kui keegi ELi keskmisest turu jäikuse, kaupade ohutuse või toiduainete hügieeniprobleemide seisukohalt väga palju (halvas mõttes) erineb, on komisjonil käepärast vahendid, kuni riigi ühisturust osalise väljalülitamiseni.

Eestlased teadvustavad mingil määral sellist võimalust suhkrutagavarade juhtumi ja võimalike 50?70 mln euroni küündivate sanktsioonide tõttu. CMR tõstab vihjeliselt esile ka teise probleemi: rahaülekanded. Baas ülekanneteks, mis on kättesaadavad alates 1. jaanuarist (mitte 1. maist) 2004, ei ole paika pandud ja järelikult maksed hilinevad. Rahandusministeeriumide eelarveosakonnad, kes juba žongleerivad mitmete majanduskasvu ja ELi abiraha stsenaariumidega, ei ole eriti õlikud veel suuremast ebakindlusest teada saades. See tändab strateegilist peavalu ka komisjoni tasandil, kuna üdemehhanism on vahendiks majanduserinevuste tasandamisel rikaste ja vaeste regioonide vahel.

Autor: Rupinder Singh

Hetkel kuum