Miks meie teadlased on liiga tigedad

Aastake tagasi analüüsisid kaks tubli inglise teadurit Nedeva ja Georghiou meie praegust teadustegevuse rahastamissüsteemi. Nende lõpparuanne on haridus- ja teadusministeeriumi koduleheküljel.

Oma uurimuse tulemusena vihjavad nad ilmselgelt selle, et meie teadlaskonda iseloomustab vastastikkune liigviha ja üldine äng, mis pärsib edukat teadusarengut.

Ühelt poolt on analüüsi autorid üsna kindlad, et nii nigelate rahastamisvoogude juures nagu meil praegu on nimetatud vaegused peaaegu paratamatud. Oleme teaduse rahastamise osas isegi nigelamate Ida-Euroopa riikide sabas. Kuid veelgi olulisem on, et Nedeva ja Georghiou vihjavad, et oluline osa liigviha tekkest tuleneb tõenäoliselt meie teadusrahastamise süsteemi arvukatest vaegustest. Neid võiks nimetatud ministeerium muide mitmel juhul kõrvaldada mõne minuti ja paari suletõmbega, aga seda ei ole kas vaevutud tegema või ei ole tõesti mõnede ministrite "teadlastest" parteigenossedele sellised muutused kasulikud. Näiteks nimetatakse analüüsis süsteemitõrgetena seda, et eeskätt tekitab siin teadlaskonnas änge see, et nad kannatavad rahastajate räige vaegteavitamise all. Viimane väide on muide absoluutselt õige. Näiteks just praegu, aasta alguses asuvad vähemalt sajad, kui mitte tuhanded meie tuntumad teadlased nagu igal aastal täieliku töötasulise määramatuse tingimustes. Nimelt ei ole haridus- ja teadusministeerium veel vähemalt 7. jaanuari seisuga suvatsenud avalikult välja kuulutada, milliseid sihtfinantseeringuid, millises ulatuses ning kellele suvatsetakse käesoleval aastal suunata.