Meie rikkus on ajud, mitte maksusüsteem

Toomas Hendrik Ilves 12. aprill 2004, 00:00

Veidi vähem kui kuu aja pärast ELi astuv Eesti seisab selliste võimaluste ja valikute lävel, mille sarnaseid pole Eesti rahva ees kunagi olnud. Näiteks: kas olla teistele odava tööjõu ja tarkade värbamise maa või olla eestlastele turvaline jõukas kodu?

Meil peaks juba täna olema teada, milliseks soovime Eesti kujundada 5, 10 või 25 aastat pärast ELi astumist. Meil peaks olema visioon, millest lähtudes kujundame oma tegevust ja riigi poliitikat.

Eelmisel nädalal tõi valitsus peaministri isikus parlamendi ette oma tegevuskava Euroopa-poliitikaks aastatel 2004?2006. Tegevuskava kohtas karmi kriitikat nii vastasleeris kui ka võimuliidus endas. Miks siis nii läks? Aga lihtsal põhjusel: ses pikas ja segases dokumendis puudusid selged tegevusprioriteedid, puudus visioon.

Visioon ei ole loetelu seisukohtadest Euroopa tänaste mängureeglite ehk acqui communitaire?i suhtes, see pole ka loosunglik loetelu märksõnadest ?üheskoos?, ?võrdsed võimalused?, ?lihtsus ja kodanikulähedus?, ?heaolu ja ettevõtlikkus?.

Visioon on ennekõike realistlik tegevuskava, kuidas hakkab Eesti oma piiratud ressurssidega toime tulema. Reaalne poliitika ei saa lähtuda unistustest, see saab ainult toetuda tõsiasjadele.

- Eesti on üks vaesemaid ELi riike, mille põhiprobleem pole piirangud tööjõu vabale liikumisele, vaid meie tööjõu hoidmine Eestis.

- Eesti on piiririik, kelle välispoliitiline väljakutse on vältida üle meie peade tehtavaid diile Venemaa ja üksikute ELi liikmesriikide vahel.

- Eesti on väikese rahvaarvuga riik, kel tuleb hoolikalt valida valdkondi, millele oma ressurss ja jõupingutused keskendada.

Võttes need kolm aksioomi Eesti Euroopa-poliitika lähtepunktiks, jõuame järeldustele.

- Konkurentsivõime Euroopas on tunduvalt keerulisem nähtus kui valitsuse haibitav tööturu paindlikkus. Ka Hiina ja India on oma madalate palkade ja ülimalt paindliku elik olematu tööturu regulatsiooniga üsna konkurentsivõimelised. See aga ei tähenda, et sama mudel oleks kohaldatav Eestis. Meie piiratud ressurss eeldab rõhuasetust oma inimestele ning neile (välis)firmadele, kes vajavad kvalifitseeritud tööjõudu ning on nõus väärt töö eest maksma Euroopa turul kehtivat hinda.

- Me peame välispoliitikas tegelema jõukohaste ja hädavajalike küsimustega. Eesti peab keskenduma ELi uute naabrite poliitikale, see tähendab Euroopa Vene- ja Ukraina-poliitikale. Nii anname Euroopale lootust ja teadmisi, saavutamaks seda edu, mis viis Eesti ELi ja NATOsse.

- Meie eesmärk on saavutada ELi edu just neis küsimusis, kus meil on perspektiivsed eelised, nt tehnoloogiliste uuenduste paindlik siirdamine ühiskonda. Mu meelest peaks just selles valdkonnas lõikama kasu majanduse konkurentsivõime tõstmiseks loodud Lissaboni strateegiast, mitte aga lootma, et me ka 10 aasta pärast suudame madalate palkade ja maksudega läbi lüüa.

Euroopaliku heaolu mõistes oleme ju tüüpiline siirderiik suure kihistumise, krooniliselt alafinantseeritud haridus- ja sotsiaalhoolekandesüsteemiga, suure vanglaelanikkonna, autoõnnetustes hukkunute ning HIV-kandjate protsendiga.

Meie rikkus on meie ajud ja osavad käed, mitte aga meie maksusüsteem. Majanduse efektiivsuse tõus peitub töötajate väljaõppe ja oskuste parandamises. Tuleb keskenduda uute töökohtade loomisele, mitte aga pidada paindlikkuse all silmas ennekõike töötajate vallandamise lihtsustamist. Kui aga tahta tänase valitsuse kombel loosungeid kirjutada, siis võiks Euroopa-poliitika kõlada nii: ?Mitte õpetada, vaid õppida; mitte eralduda, vaid lõi-muda; mitte vastu võidelda, vaid kaasa lüüa.?

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    06. December 2011, 19:34
    Otsi:

    Ava täpsem otsing