Meie rikkus on ajud, mitte maksusüsteem

Veidi vähem kui kuu aja pärast ELi astuv Eesti seisab selliste võimaluste ja valikute lävel, mille sarnaseid pole Eesti rahva ees kunagi olnud. Näiteks: kas olla teistele odava tööjõu ja tarkade värbamise maa või olla eestlastele turvaline jõukas kodu?

Meil peaks juba täna olema teada, milliseks soovime Eesti kujundada 5, 10 või 25 aastat pärast ELi astumist. Meil peaks olema visioon, millest lähtudes kujundame oma tegevust ja riigi poliitikat.

Eelmisel nädalal tõi valitsus peaministri isikus parlamendi ette oma tegevuskava Euroopa-poliitikaks aastatel 2004?2006. Tegevuskava kohtas karmi kriitikat nii vastasleeris kui ka võimuliidus endas. Miks siis nii läks? Aga lihtsal põhjusel: ses pikas ja segases dokumendis puudusid selged tegevusprioriteedid, puudus visioon.

- Meie eesmärk on saavutada ELi edu just neis küsimusis, kus meil on perspektiivsed eelised, nt tehnoloogiliste uuenduste paindlik siirdamine ühiskonda. Mu meelest peaks just selles valdkonnas lõikama kasu majanduse konkurentsivõime tõstmiseks loodud Lissaboni strateegiast, mitte aga lootma, et me ka 10 aasta pärast suudame madalate palkade ja maksudega läbi lüüa.

Euroopaliku heaolu mõistes oleme ju tüüpiline siirderiik suure kihistumise, krooniliselt alafinantseeritud haridus- ja sotsiaalhoolekandesüsteemiga, suure vanglaelanikkonna, autoõnnetustes hukkunute ning HIV-kandjate protsendiga.

Meie rikkus on meie ajud ja osavad käed, mitte aga meie maksusüsteem. Majanduse efektiivsuse tõus peitub töötajate väljaõppe ja oskuste parandamises. Tuleb keskenduda uute töökohtade loomisele, mitte aga pidada paindlikkuse all silmas ennekõike töötajate vallandamise lihtsustamist. Kui aga tahta tänase valitsuse kombel loosungeid kirjutada, siis võiks Euroopa-poliitika kõlada nii: ?Mitte õpetada, vaid õppida; mitte eralduda, vaid lõi-muda; mitte vastu võidelda, vaid kaasa lüüa.?