Riik ei toeta biokütuste tootjaid

Biokütuse nimetatud omahind oleks võimalik siiski vaid juhul, kui riik vabastatakse biokütuse aktsiisimaksust.

Eesti Biokütuste Ühingu tegevjuhi Meeli Hüüsi kinnitusel ei tee riik aga absoluutselt mingeid soodustusi.

Marek Strandberg Ökoloogiliste Tehnoloogiate keskusest kinnitas, et bioloogiliste mootorikütuste rakendamise osas oleme oma kümnendi jagu ajast maha jäänud. "Bioloogiliste mootorikütuste aega sisepõlemismootoreile on üldse alles jäänud vast 10-15 aastat. Selle järel tuleb tõenäoliselt kütuselementidel elektrisõidukite tehnoloogia," märkis Strandberg.

Mahajäämuse üks põhjus on riigi ignorantne suhtumine taastuvate biokütuste kasutuselevõtu rahalisse toetamisse.

Meeli Hüüs kinnitas, et lisaks puuduvad meil põhjalikud majandus-tehnilised analüüsid, mis püüaks kõikehõlmavalt seda küsimust haarata ning seda perspektiiviga 30 aasta peale. "Näiteks ei arvestata praegu seda, kui paljud inimesed saavad kaasatud: koolides spetsiaalse hariduse andmine, tehastes seadmete valmistamine, põldude ja metsade harimine, pidevalt paranev ja puhas keskkond, mis omakorda loob soodsa keskkonna nii elamiseks, tööks kui ka puhkuseks ja turismi arenguks."

Marek Strandbergi hinnangul võiks bioloogilised mootorikütused vabastada aktsiisimaksust nende taastumise ulatuses. "See tähendab vajadust peale rahalise bilansi määrata ka tootva ettevõtte mittetaastuvate ressursside kasutuse määr ning see maha arvata siis bioloogilise ja taastuva päritoluga kütuse maksuvabast energiahulgast", märkis Strandberg.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ametnikud nõustuvad, et taimsete ja loomsete biokütuste kasutamine ei ole tänastes turutingimustes ilma subsiidiumiteta mõeldav. "Muude biokütuste osas eeldab nende kasutamine eelnevalt nende kasvatamist. Küll paneb siin asjad paika majandus - järelikult ei ole hetkel energiavõsa, rapsi jne kasvatamine veel tasuv," nentis ministeeriumi energeetikaosakonna energiasäästu ja taastuvenergia talituse juhataja Madis Laaniste. Ta nõustus, et biokütuste tootjatele riik eraldi subsiidiume ei tee, "nad võivad saada toetust üldiste ettevõtluse toetamise meetmete raames".

Marek Strandberg ei usu, et Eesti võiks hakata tootma biokütuseid sellisel hulgal, et neid välismaale eksportida. Ta soovitab kindlasti aga hakata kasvatama ka õlikanepit. "Õlikanepi alkaloidide sisaldus on äärmiselt madal ning seetõttu pole tegu narkootilise taimega. Saadav õli ja kiud oleksid taas maamajanduse mitmekesistamise seisukohalt ääretult olulised."

Strandbergi sõnul ei ole Eestis puudu mitte külvipinnast, vaid riskijulgusest. "Seda isegi nende riiklike moodustiste tasemel, mille ülesandeks ongi uue tehnoloogia alaseid riske võtta. Nad väldivad riske. Nii olemegi muutunud maaks, kus iga algatuse kohta suudetakse välja tuua tuhat põhjust, miks see idee toimida ei või," märkis Strandberg.

Lõuna-Eestis suurpõllundusega tegelev ettevõtja Lauri Aaspõllu, kes ka ise kasvatab rapsi, on biokütuste aktsiisist vabastamise suhtes skeptiline. Tema sõnul ei saa ühtegi tootmist pikas perspektiivis rajada eeldusele, et riik teeb mingeid soodustusi. Nende soodustuste ärakukkumisel tabab seniseid tootjaid vältimatult krahh, on Aaspõllu veendunud. Tema entusiasmi vähendas ka biodiislikütuse kasutamine oma uuel Toyota maasturil, mis ummistas mõne kuuga auto mootori.

Meeli Hüüs, Eesti Biokütuste Ühingu tegevjuht:

Euroopa riigid toetavad biokütuse kasutamist igati. See tähendab, et riigis on arvel iga inimene, biokütuse ressurss, finantsid ja tehniliseks teostuseks vajalik tööstuspark. Riigi rahakotist antakse stardiraha väiksemate põllu- ja metsamaade kasutamiseks riigile vajalike ressursside kasvatamiseks ning seda koos spetsialistide koostatud analüüside ning arengukavadega.

Kui keegi hakkama ei saa, siis on tal alati võimalik saada abi nii nõustamise kui ka spetsiaaltöid oskavate riigiettevõtete või ametnike käest. Riik ei maksusta ega pane aktsiisimakse peale kütustele, mis on taastuvate energiakandjatena üldiselt maailmas aktsepteeritud või riigi majanduse edendamisel olulisena arvestatavad (nt turvas Soomes ja Iirimaal).

Oluline on suurendada teadlaste ja tegijate koostööd, kus riigil oleks esindajad mõlemal poolel. Ka riigieelarves peaks raha olema praegusega võrreldes tunduvalt (umbes 10% kogu riigi eelarvest) rohkem, et biokütuse tootjaile tuge pakkuda.

Autor: Indrek Kiisler