Eesti liigub lumepallis Skandinaavia poole

Häda on nüüd selles, et paljude poliitikute väitel ei olevat Skandinaavia riikide mudelid majanduslikult efektiivsed ega jätkusuutlikud ning meil Eestis oleks kasulik sellesuunaliste arengute ahelast lahti murda ning arendada oma rahvuslikult eri- ja imepäraseid eeskujusid kogu maailmale. Ometi ei kinnita pikaajalised statistilised faktid neid etteheiteid.

Näib, et etteheidete puhul on suures osas tegemist teadliku politikaanlusega. Püütakse endale poliitilist kapitali koguda kodukootud veidrate, kuid rahvuslikult omapäraste majandusmudelite viljelemise, teostamise ning rahvusvahelise propageerimisega. Näiteks sellise veidra tulumaksusüsteemi propageerimisega, mis justkui ühelt poolt kergendavat ettevõtluse olukorda, kuid teiselt poolt ikkagi olevat (meie rahandusministri väitel) meie ettevõtluse tulumaksude osa eelarves kordi suurem kui Saksamaal. Meie maksusüsteem pidavat vabastama investeeringuteks suunatavad summad tulumaksust. Kuid see vabastus kehtib ainult juriidilisele isikule, arusaamatutel põhjustel peab füüsiline isik ikkagi investeeringuteks kasutatavatelt tuludelt tulumaksu ära maksma.

Loogiline liga-loga majandussüsteemis tekitab elanikes paksu verd. Samuti nagu valitsuse ebaloogiline majanduspoliitika, kus ühelt poolt räägitakse Skandinaavia tüüpi teadmuspõhisele majandusele üleminekust, aga teiselt poolt tehakse teaduskulutusi elaniku kohta suurusjärgu võrra vähem, suurendatakse tasulise hariduse osakaalu ja hoitakse haritlaste palgad madalal. Sellised asjad vähendavad meie majandussüsteemi usaldusväärsust. Aga just usaldusväärsus on majandusliku arengu nurgakivi.

Kas me pole mitte mõttetute rahvuslike omapäradega majandusmudelis ja mõttetu võitlusega Skandinaavia mudeliga konvergeerumise vastu kujundanud ebameeldiva sotsiaal-poliitilise kliima edukaks majandustegevuseks?