Häda meile, kui valitsema jäävad nanokodanlased!

SKT on küll ahvatlev viis edu mõõta, kuid selgelt puudulik ja ühetaoline. Kuigi lõpuks on edu üheks üldmõistetavaks mõõduks ikka raha, on rahvuslikku kogutoodangut võimalik kasvatada nii rämpsu kui ka mitterämpsu tootes ning keskkonda suuremaid või väiksemaid arme jättes. Majanduse kasvatamiseks on palju teid.

Elukvaliteeti ja looduskeskkonna poolt tekitatavat stabiilsust suure SKT-numbri nimel hülgav ühiskond ei ole oma keskklassi mõttes enam niivõrd väikekodanlik ? pigem võiks seda juba nanokodanluseks kutsuda. Nanokodanlik maailmapilt on sedavõrd peenest pilust ilma vaatlev, et näib lähtuvat arusaamast: kõik, millel pole turgu või hinda, on olematu ja sestap ka tähtsusetu.

?Raha ei haise? oli loosung, millega Vana-Roomas tasuliste peldikute ajajärku astuti. Aga ega raha haisematus ju haisu ennast veel olematuks tee. Selle aasta esimeses pooles nägi ilmavalgust Soome, Eesti, Läti ja Leedu ühine Soome ja Eesti vahelise lahealuse elektrikaabli projekt.

Algselt justkui julgeolekule ja Vene energiasüsteemist irrutamiseks reklaamitu on muutumas aina selgemalt adrenaliinisüstiks põlevkivi kaevandajate ja põletajate masinavärki. See elekter olla nimelt odav ja sestap ka hästi müüdav. Nii väidavad heaolu vaid SKT rahanumbrites mõõtvad nanokodanlased ja otsuseid soosivad nanokodanlased on kohe ka nendega nõus. Elektrilont Soome innustab veelgi enam põlevkivikatlaid renoveerima. See on meie energiainnovatsioon. See olevat meie ülim õiguski ? nii deklareerivad taas juhtivad nanokodanlased. Teised maad ja rahvad olla omad rikkused just saasta tootes kokku ajanud ja nüüd olla meie kord.

Kaabel Soome ja Eesti vahel võimaldaks ehk kuni 5 miljonit tonni põlevkivigi lisaks kaevandada ja elektriks põletada. Tehtud investeering oleks aga ülim argument tõestamaks, miks tulevikus ka näiteks looduskaitsealade alla või linnade ning külade asemele peaksid tekkima kaevandused. Lisaks veel see müstiline julgeolekumõõde, millel paraku vaid raha maitse juures.

Kas tõesti peaks Soome majanduse konkurentsivõime kasvama hakkama Eesti keskkonnaseisundi halvenemise arvel? Võiksime kandma hakata Põhjala Nauru uhket tiitlit. Naurulasedki kaevasid oma saare fosforiidist tühjaks, nautides ja kulutades müügist saadut. Nüüd on Nauru keskel auk, nagu nende eelarveski.

Nanokodanlastest äri- ja poliitikajuhid keelduvad ikka veel uskumast, et meie põlevkivienergeetika pole muud kui kalleima ressursi, joogikõlbliku põhjavee vahetamine ääretult madalakvaliteetseks energiaks. Viimast just asjaolu tõttu, et enamik kivi elektriks väänamise käigus tekkinud soojusest kütab aasta läbi nii lindude kui ka NATO ja Venegi lennukite õhuteid leides mürana universumit.

Jah, muidugi oleme ju kuulnud, et see on meie julgeolekulistes huvides, et kümnetel tuhandetel Kirde-Eestis jätkuks ikka tööd ja leiba ning et nad ei mõtleks riigikukutamisele. Härrased ja prouased nanokodanlased ? teie rehkendusvõimetus teeks häbi isegi huupi aktsiaid noppivale börsiahvile, keda tavatsetakse juhusliku valiku algpunktina kasutada. Teie riigikaitseline luul, mida olete akadeemikute ning poliitikute toel kümmekond aastat edukalt pruukinud, läheb ju maksma 1,5?2 korda enam, kui maksumaksjad tasuvad sõjaväe ja püsside ning pommidega varustatud riigikaitse ning NATO pileti eest. Aga just 3?4 miljardit krooni on selle sooja väärtuseks, mis teie tarkade otsuste tõttu korstnasse lendleb. Teie vargus, kallid nanokodanlased, on iga-aastaselt sada korda suurem, kui viljakratid ära suutsid tassida. Ja nüüd olete jõudnud järeldusele, et see vargus võiks veelgi suurem olla!?

Aastakümneid rääkis Eesti energiaakadeemiline eliit jutte sellest, kui lootusetu on siinsetes oludes tuult elektrikeerutamiseks kasutada. Tarvitses vaid kujuneda sobilikel eeldustel, kui kuuleme juba, kuidas nii 5?6 miljardi krooni jagu olla tuuleparkidesse investeerimise huvilisi. Mitte, et saaks öelda, et tegu on nüüd ainuõige ja igati tipp-topp ökoloogilise energiaallikaga, vaid et meil tuleb ka oma energiaakadeemiline eliit teadlastest omakasupüüdlikeks olupoliitikuteks tembeldada. Nanokodanlased nemadki!

Rahal pole vast ehk tõesti haisu, kuid ometi jätavad erineval moel teenitud kasumid tõsise kultuurilise ja ökoloogilise jälje. Tarbimiseta pole majanduskasvu ? see on tõsi.

Kuid on ju võimalus valida, mida tarbida! Nii tekitab ju majanduskasvu nii aruka ja kestvusel põhineva kui ka arulagedate asjade tarbimine. Nanokodanlased suudavad aga eranditult viimase kasuks otsustada. Eks siis jõudu neile ja häda meile.