Usaldusväärtuselt on erakonnad riigiinstitutsioonide hulgas ikka pära pidanud. Nii andis küsitlus, mille viis septembris läbi AS Turu-uuringud, erakondade toetusmääraks 29%. Saar Poll sai veel nukrama tulemuse ? erakondi usaldab igast sajast kodanikust 18.

1988. aastast peale on Eestis üht- või teistviisi tegutsenud üle 60 poliitilise ühenduse. Suurem osa tuli ja läks. Praegu leiame äriregistrist 10, internetis ripub kodulehekülg 17-l. Riigikogu valimistel 1999 osales 17 erakonda, kellest Toompeale jõudis 12 (viis liidus mõne suuremaga). 2003 oli üritajaid 11, künnise ületajaid kuus. Olukord on märgatavalt muutunud. Mäletatavasti osales 1992. aastal valimistel ligi 40 ja 1995. aastal 30 erinevat erakonda, parteid, seltsi ja rühmitust.

Sellegipoolest on toetus erakondadel madal mis madal. Kui vahetpidamata sünnitakse ja surrakse, liitutakse ja lõhenetakse, läheb tavakodanikul tolle värgi tõsiselt võtmine õige raskeks. X Riigikogus on ainult kolm erakonda ? Keskerakond, Reformierakond ja Isamaaliit ?, kes esinesid praeguse nime ja enam-vähem sama programmiga. See-eest on Rahvaliit kolme varasema kompott, Res Publica suisa uustulnuk ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond endiste mõõdukate (tsentristide) vasakule triiviv derivaat. Keskerakond on mitut puhku kord suurema, kord väiksema käraga kaotanud kaalukaid kilde.

Milleks jamada esindusdemokraatiaga, mis ainult nurinaid tekitab? Prooviks kuidagi teisiti. Viimasel ajal ongi mitmed agarad sõnavõtjad soovitanud üle minna osalusdemokraatiale, mis seisvat argipo-liitilistest nääklustest ja nurjatustest kõrgemal. Nii et saadame Toompeale kodanikuühenduste, survegruppide ja muidu kenade inimeste esindajad, nemad sõlmivad seal ühiskondliku kokkuleppe.

Oleme tekitanud endale riigi ja riiki on vaja juhtida. Demokraatia ei ole Winston Churchilli kuulsat ütlust mööda ei täiuslik ega kõiktark. Vastupidi. Demokraatia on kõige halvem valitsemise viis ? kui mitte arvestada, et kõik need teised viisid, mida on aeg-ajalt proovitud, on veel halvemad. Sama käib poliitiliste parteide kohta. Paraku: kui annaksime otsustamise Toompeal 101 vähi, haugi ja luige hoolde, satuksime vihma käest räästa alla.

Kuidas erakondi optimeerida? Ükski koalitsioonivalitsus pole Eestis suutnud istuda valimistest valimisteni. Nagu ei ole ükski Riigikogu suutnud koondada opositsiooniparteisid tegusaks vastasleeriks. Praegune Riigikogu on varasematest vähem killustunud (ainult kuus erakonda), kuid toob seda selgemini välja noore demokraatia raskused moodustada isekatest tükkidest koostööalteid liite. Hääletamisel ei määra sõlmitud koalitsioonilepe. Siksakk, mis eraldab valitsuse toetajad valitsuse vastustajatest, muutub pidevalt.

Aga kui erakonnad ? näiteks kaks neist ? oleksid suuremad, püsivamad, usaldustäratavamad, kuidas tuldaks sel juhul toime riigi juhtimisega? Eesti ei ole seda moodust proovinud. Küll aga teame, et meil ei ole mõistetud rakendada võimalikest variantidest tulusamat. Ühest küljest risti-rästitavad ühiskonda erihuvid ning -arvamused, teisest küljest jaguneb enamik inimesi ikka kahte suurkilda, tingnimedega ?parempoolsed? ja ?vasakpoolsed?. Erakond, mis haaraks oma poolelt laia spektrit arusaamu, kuid püsiks siiski ühe mütsi all, võiks olla just see, mis toob ? vähemasti neljaks aastaks ? riiki ja ühiskonda igatsetut stabiilsust.

Kuna nn parem(tsentristlikud) erakonnad on suutnud ennast selgemini ja tõhusamalt identifitseerida, oleks nende ühinemine ootuspärane. Suurerakond tõstaks usaldust parteipoliitika vastu ja valijadki urnide juurde tagasi tuua. Kerge see olema ei saa, sest demokraatiasse ei astuta, vaid kasvatakse pikki aastaid.

Autor: Enn Soosaar