Milleks jamada esindusdemokraatiaga, mis ainult nurinaid tekitab? Prooviks kuidagi teisiti. Viimasel ajal ongi mitmed agarad sõnavõtjad soovitanud üle minna osalusdemokraatiale, mis seisvat argipo-liitilistest nääklustest ja nurjatustest kõrgemal. Nii et saadame Toompeale kodanikuühenduste, survegruppide ja muidu kenade inimeste esindajad, nemad sõlmivad seal ühiskondliku kokkuleppe.
Oleme tekitanud endale riigi ja riiki on vaja juhtida. Demokraatia ei ole Winston Churchilli kuulsat ütlust mööda ei täiuslik ega kõiktark. Vastupidi. Demokraatia on kõige halvem valitsemise viis ? kui mitte arvestada, et kõik need teised viisid, mida on aeg-ajalt proovitud, on veel halvemad. Sama käib poliitiliste parteide kohta. Paraku: kui annaksime otsustamise Toompeal 101 vähi, haugi ja luige hoolde, satuksime vihma käest räästa alla.
Kuidas erakondi optimeerida? Ükski koalitsioonivalitsus pole Eestis suutnud istuda valimistest valimisteni. Nagu ei ole ükski Riigikogu suutnud koondada opositsiooniparteisid tegusaks vastasleeriks. Praegune Riigikogu on varasematest vähem killustunud (ainult kuus erakonda), kuid toob seda selgemini välja noore demokraatia raskused moodustada isekatest tükkidest koostööalteid liite. Hääletamisel ei määra sõlmitud koalitsioonilepe. Siksakk, mis eraldab valitsuse toetajad valitsuse vastustajatest, muutub pidevalt.
Aga kui erakonnad ? näiteks kaks neist ? oleksid suuremad, püsivamad, usaldustäratavamad, kuidas tuldaks sel juhul toime riigi juhtimisega? Eesti ei ole seda moodust proovinud. Küll aga teame, et meil ei ole mõistetud rakendada võimalikest variantidest tulusamat. Ühest küljest risti-rästitavad ühiskonda erihuvid ning -arvamused, teisest küljest jaguneb enamik inimesi ikka kahte suurkilda, tingnimedega ?parempoolsed? ja ?vasakpoolsed?. Erakond, mis haaraks oma poolelt laia spektrit arusaamu, kuid püsiks siiski ühe mütsi all, võiks olla just see, mis toob ? vähemasti neljaks aastaks ? riiki ja ühiskonda igatsetut stabiilsust.
Kuna nn parem(tsentristlikud) erakonnad on suutnud ennast selgemini ja tõhusamalt identifitseerida, oleks nende ühinemine ootuspärane. Suurerakond tõstaks usaldust parteipoliitika vastu ja valijadki urnide juurde tagasi tuua. Kerge see olema ei saa, sest demokraatiasse ei astuta, vaid kasvatakse pikki aastaid.
Autor: Enn Soosaar