Arvutikasutaja on turvaahela nõrgim lüli

Sellest hoolimata leidub ikka inimesi, kes käivitavad mõtlematult e-postiga saabunud faile või laadivad internetist alla tundmatu päritoluga faile.

Hoolimata arvutis või ettevõtte võrgus kasutatavatest turvameetmetest on kogu süsteemi nõrgim lüli ikkagi inimene.

Kuigi rämpskirjad moodustavad juba ligi 90 protsenti kogu e-postiliiklusest, on e-post siiski oluline kommunikatsioonivahend. Kiri, mis ühele kasutajale spämm, võib kellegi teise jaoks olla sooduspakkumine, mida ta just ootas.

Paljudes ettevõtetes filtreeritakse spämmitunnustega kirjad posti hulgast küll välja, kuid nende lõplik saatus jäetakse adressaadi otsustada. Seega jõuab kiri ikkagi sihtgrupini, kelle mõtlematu nupuvajutus võib käivitada viiruse või juhtida nuhkvara ettevõtte arvutivõrku.

Iga uus tehnoloogia ? kiirsuhtlusprogrammid, nutikad telefonid või taadita võrk ? tähendab täiendavat kanalit, mille kaudu kasutaja sihikule võtta.

Ainult tehnoloogiast ei piisa turvalise kommunikatsioonikeskkonna loomiseks. Tehnoloogia ei toimi ilma kasutajateta, kes saavad aru, kuidas ja millisel eesmärgil neid rünnatakse. Koolitusele ning pidevale selgitustööle lisaks tuleks kasutajaid, kes ikkagi turvareeglitest kinni ei pea, ka karistada.

Kasutaja peab teadma, et parooli kleepimine monitori külge või selle peitmine paberitükil hiiremati alla on täiesti lubamatu reeglite rikkumine. Kuigi enamik inimesi teab praeguseks piisavalt sellise käitumise ohtlikkusest, leiutavad heade psühholoogiateadmistega häkkerid üha uusi kavalaid viise, kuidas privaatseid andmeid kasutajalt välja petta. Tehnoloogia areng annab selliseks tegevuseks järjest uusi võimalusi.

Võltsitud e-postiaadressid ja veebisaidid, kavalalt peidetud failid kirjades on mõned turvaprobleemid, millega võitlemisel asub olulisim osa tooli ja arvuti vahel.

Autor: Andres Palm