Kust need ajad arvatakse

Päikese, kuu ja tähistaeva loomisest rääkivas vanas laulus öeldakse, et seda teab ka Taevataadikene, et kui poleks päeva peale ilma, kuud ega tähti taevas, siis poleks millegi järgi aega arvata ega tunde tunda.

Ja tõepoolest: et meie praegune aja­ar­vamine taevas nähtavatest asjadest sõltub, on tunda ka aja kohta käivates sõnades, mida igapäiselt tarvitame. Kuu tähendab nii ööde kuningat kui ka nii pikka ajajuppi, kui jääb kahe kuu loomise vahele. Päev on peale kahe päevatõusu vahelise aja varemalt tähendanud ka päikest, kuigi suurem jagu rahvast seda mäletada ei pruugi. Enne mehaaniliste ja elektrooniliste kellade laiemat levikut on tunde olnud hea arvestada tähtede järgi.

Aasta lõikes aja arvestamine on keerulisem ja tuleb appi võtta mingisugune kalender, olgu see siis peas, paberil või puusse lõigatud. Nii nagu meil kiputakse nädalaid nummerdama, oli kombeks ka mõned põlved tagasi nädalaid lugeda. Siis tähendas see küll midagi sellist: ?Jõulust kuus küünlapäeva, küünlapäevast seitse maarjapäeva, maarjapäevast seitse jüripäeva, jüripäevast üheksa jaanipäeva, jaanipäevast neli jaagupipäeva, jaagupipäevast kolm külimaarjapäeva, maarja­päevast kolm Kastna laadapäeva, Kast­na laadast kolm mihklipäeva, mihklipäevast kuus marti, mardist kaks kadrisse, kadrist neli jõulu.? Nii arvestati vanasti aega Tõstamaa kihelkonnas, teadis 1981. aastal ütelda 87aastane Linda Jürgens Metsa külast.