Homonali suigutab usaldusväärsust

Kolm homo kõnnivad tänaval, punased rätid kaelas. ?Pioneerid, kuhu lähete?? küsib Arne Otter. ?Paraadile,? vastavad homod. Otter haarab punase lipu ja tormab neile järele: ?Oodake mind ka! Näe, olin päris unustanud, et täna on paraad.?

Umbes nõnda võiks kõlada anekdoot, mida visuaalselt kujul esitab ajalehe Postimees telereklaam.

Tegu on märgatavalt naljakama reklaamiga kui Postimehe hilissügisesed rassivaenuga mängivad reklaamid, kus neegriks sai viksides, jaapanlaseks porgandit süües jne.

Kuid ükskõik, kui naljakas reklaam ka poleks, tähtis on selle eesmärgipärane toime. Postimehe reklaam püüab mulle öelda, et toda lehte lugedes saan teada, mis maailmas toimub ? ehk et homoseksualistid ei ole pioneerid, isegi kui neil on punane rätt.

Selge. Saan aru, kui järele mõtlen. Aga milleks korratakse teleklipi lõpus Postimehe tunnuslauset ?Alati usaldusväärne?? Mis on usaldusväärsusel pistmist homonaljaga? Ma pigem ei usalda inimesi ega institutsioone, kes mulle vähemuste kohta anekdoote vestavad.

Hüva, ehk eksin konkreetse teleklipi suhtes. Võib-olla püüabki Postimees sellega õllehägust maa soola.

Kuid miks jätkub homonaljaga paralleelselt neegreid, jaapanlasi, indiaanlasi jt uudistama kutsuv reklaam raadios ja internetis? Kampaaniad lähevad ju sassi.

Ainus asi, mis Postimehe viimase aja reklaamitegevusest kõlama jääb, on kahtlase väärtusega huumor vähemuste kulul. Seda, et tegu on alati usaldusväärse ajalehega, ei kinnita miski.

Autor: Vahur Afanasjev