Mida on õppida Hongkongilt, Singapurilt ja Luksemburgilt

On juhtunud ime: aastate jooksul, mil Heritage Foundation (HF) ja Wall Street Journal (WSJ) on Eestit majandusvabaduse indeksisse kaasanud, on Eesti majanduspoliitika muutunud üksnes detailides ja sedagi reguleerituse, mitte vabaduste suurendamise suunas ? aga oleme indeksis kümneid kohti ettepoole rühkinud. Nüüd on meist ees ainult maailma kõige vabamad maad: Hongkong, Singapur ja Luksemburg. Võib-olla pole ka jõukaks saamine enam kuigi keeruline, nagu Äripäev oma 19. jaanuari juhtkirjas vihjas.

Enne kui alustada rünnakut esikohale, tasuks siiski peatuda ja mõelda, millised on need maad, kellest me maha jääme, ja miks me maha jääme.

Esimene pilk edetabelile: kõige vabamad maad on kõvad tegijad. Paraku selgub nende käekäiku uurides, et nad kõik on edu saavutamiseks ja hoidmiseks kasutanud iselaadseid ja jõulisi strateegiaid, millel ei pruugi majandusvabadusega üldse sidet olla. Oma ajaloo ja poliitika poolest on nad nii erinevad kui üldse võimalik. Kuid ühes mõttes on nad sarnased: kõik on väga pragmaatilised ja loonud omamoodi oaasid ümbritsevasse kõrbesse.

Kui Luksemburg on juba igaviku kuulunud maailma enim arenenud, rikkasse ning tihedalt integreeritud piirkonda, olid kaks ülejäänut veel möödunud sajandi keskel üpris viletsas seisus.

Hongkong kui koloonia sündis sõdade tagajärjel just selleks, et Hiina vastu hiinlaste endi tahtmist muule maailmale avada. Tõeliseks oaasiks muutus Hongkong alles pärast Teist maailmasõda, kui temast sai Mandri-Hiina salavärav vabasse maailma ning põgenema sunnitud Hiina erakapitali ainus turvaline Hiina kultuuri­taustaga tugipunkt. Samal moel leidis Teise maailmasõja järgsete regulatsioonide eest vabamat tugipunkti otsiv Euroopa kapital endale sobiva koha mitte kedagi ohustavas Luksemburgis.

Paraku on mul HFi edukuse retsepti suhtes ka teist laadi kahtlusi. Nii kannab juba aastakümneid majandusliku edukuse lippu Hiina, kes on majandusvabaduste indeksis rea lõpus. Majanduskasvu ja majandusvabaduse vahelise seose suurim grimass ongi see, et maailmamajanduse liberaliseerimisest saadud kasv ja vaesuse vähenemine on saavutatud tänu liberaliseerimise loosungitesse üsna reserveeritult suhtunud Hiinale ja Indiale, samal ajal kui oma majandust radikaalselt liberaliseerinud riikide enamikule on edulootus jäänud üksnes kibedaks mälestuseks. Kuid võib olla on nad selles ise süüdi.

Meile peaks rohkem huvi pakkuma tõsiasi, et näiteks nii Maailma Majandusfoorumi konkurentsivõime kui ka Kearney otseste välisinvesteeringute usaldusindeksi järgi ei näi investorid eriti juhinduvat majandusvabaduse indeksist.

Kearney indeksi järgi on investoritel suurim kindlustunne investeerimisel Hiinasse, kus­juures Hiina reiting on enam kui kaks korda kõrgem kui Hongkongil ja Singapuril. See on ka loomulik, sest välis­investorite tee neisse majanduslikult kõige vabamatesse riikidesse polegi vaba.

Nii näiteks ei arvesta HF riike reastades seda, et Singapuri valitsus ei olegi nii väike, kui ta maksukoormuse järgi tundub olevat ja Singapur on tegelikult riigikapitalistlik maa, kus valitsus kontrollib läbi rahandusministeeriumile kuuluva investeerimisettevõtte Temasek tähtsamaid majandusharusid, nt elektroonikat, sidet, õhutransporti, pangandust ja meediaettevõtteid. Kogu arendustegevus, lisaks sellele kogu maakasutus ning üle 80% Singapuri elamufondist on riigi valduses. Ja valitsus ei kavatsetagi oma haaret nõrgendada, vaid kasutab oma jõudu uute positsioonide hõivamiseks.

Hongkongis pole mingit riigi­kapitalismi, kuid sellele vaatamata ka erilist majandusvabadust, sest kohalikud oligarhid koos valitsusega ei lase võõraid lihtsalt ligi. Seda isegi siis, kui ollakse Wal-Mart, Cosco või Carrefour.

Aga Luksemburg on tõesti vaba ja avatud. Omal ajal liberaalsete pangandusreeglitega kääbusriigis tegutsevad ja annavad tööd sadakond välispanka. Tema tööstuse lipulaev on sisseveetaval maagil, kivisöel ja tööjõul põhinev metallurgia. Luksemburgi majandus on Euroopa enim arenenud paarisaja miljoni elanikuga piirkonna ühisprojekt. Erinevalt Kagu-Aasia võistlejatest kuulub Luksemburg selgelt suure valitsusega riikide hulka. Üld­valitsemis­kulud ulatuvad siin üle 40% SKPst, olles seega inimese kohta absoluutsummas veerandi võrra suuremadki kui sotsiaaldemokraatlikus Rootsis.

Kahtlusi HFi indeksi suhtes suurendab ka see, et maailma majandusfoorumi konkurentsi­võime indeksi ja majandus­vabaduse indeksi järjestused ei lange tipus isegi ühe kolmandiku osas kokku. Samas pole sugugi üllatav, et kokkulangevad riigid on need, millel on suured ja aktiivsed valitsused: see on Singapur, Taani ja Island, mis passivad väga hästi kokku teiste kõrge konkurentsivõimega riikidega, nagu Soome, Rootsi ja Norra.

Maailma majandusfoorumi ja Kearney edetabel tundub olevat edukuse võtit otsivale riigile HFi omast informatiivsem, sest seda pole arvutatud abstraktsete makromajanduslike näitajate alusel, vaid maailma juhtivate majandus­meeste seisukohtadel ja riikide teaduslik-tehnilisel tasemel. Kuid selles, et Eesti peab ära kasutama reklaami, mida meile on teinud HF ja WSJ, pole mingit kahtlust.