Tarkvara jõuavad patenteerida vaid suured firmad

Tarkvara arendamine on hetkel peamiseks sissetulekuallikaks paljudele väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele. Samas on tarkvara patenteerimine, eriti aga patendikaitse tagamine, jõukohane vaid suurtele tarkvarafirmadele.

Hetkel Eestis kehtiv patendiseadus on mõeldud eelkõige töösturite kaitseks. Juhul kui patent aktsepteeritakse, kehtib see patendi välja andnud riigis kakskümmend aastat. Üleeuroopalise patendi saamiseks tuleb esitada avaldus Euroopa patendiametile ning teha täiendavaid kulutusi. Lisakulutusi nõuab ka patendi kehtivuse pikendamine.

Õiguskaitse on patendiomanikule väga raskelt realiseeritav, sest järelevalvet patendi kasutamise üle peab tegema patendi valdaja ise. Patendi rikkumise avastamisel peab patendi valdaja lahendama asja kohtu kaudu. Ka patendi tühistamine, isegi juhul, kui selle väljaandmisel on toimunud mingi eksitus, on võimalik ainult kohtu kaudu.

Hoolimata sellest, et hetkeseisuga on Euroopa tarkvarapatentide direktiivi eelnõu arutelust maha võetud, käib selle üle jätkuvalt äge vaidlus. Ühed soovivad eelnõu uuesti menetlusse võtta, teised jällegi püüavad tõestada, et tarkvarapatendid takistavad innovatiivsust ja arengut.

Euroopa tarkvarapatentide direktiiv ei muudaks üldist olukorda. Ainuke, mis muutuks, oleks see, et süsteemi- ja tarkvaralahendused ning algoritmide realisatsioonid muutuksid patenteeritavaks. Tõsi, patenteerimine toimuks teatavatel tingimustel. Olulisim neist oleks see, et lahendus ei tohi olla suunatud ainult majandusliku efekti saavutamisele, vaid peab sisaldama ka mingit tehnilist uuendust.

Selle eelnõu kohaselt ei saa mingit üldisemat algoritmi patenteerida, küll aga saab patenteerida selle algoritmi konkreetset realisatsiooni. Näiteks tarkvara kirjutamisel väga levinud lause if ... else ... (kui ... siis ... ) pole patenteeritav, samas on aga patenteeritav selle konkreetne kasutus.

Patenteeritavaks muutuksid tarkvarasüsteemid. Selle häguse mõiste alla õnnestuks suruda enam-vähem kõike ? alates mobiiltelefonide tarkvarast ning lõpetades kindla arhitektuuriga personaalarvutiga koos tema jaoks optimeeritud tarkvaraga.

Patendiametitele tooks see kaasa tohutu töökoormuse kasvu, sest enamik suurfirmadest üritaks oma toodangule patendikaitset saada. Samuti kasvaks läbivaadatavate materjalide hulk, kuna programmide lähtetekstid võivad ulatuda mitmete miljonite koodiridadeni.

Tänapäeval on infotehnoloogiliste vahendite elutsükkel muutunud väga lühikeseks. Arvestades patendi läbivaatamiseks kuluvat aega, võib patenteeritav tehnoloogia olla iganenud enne, kui sellele patendikaitse saadakse. Kui aga tehnoloogiat kasutatakse terve patendi kestvuse jooksul, on ilmselt tegemist mingi fundamentaalsemat laadi leiutisega, mis tegelikult poleks üldse tohtinud patenteeritav olla.

Tarkvara arendamine on paljudele väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele peamine sissetulekuallikas. Samas on pisifirmades väga raske võtta palgale kõrgelt kvalifitseeritud inimest, kes suhtleks patendiametiga ning jälgiks pidevalt konkurentide tegevust, olles samal ajal suuteline patendi rikkumise sisu ka juristidele selgeks tegema.

Autor: Hillar Põldmaa