28 veebruar 2005

Teadus- ja arendustegevusele kulus miljard krooni

Eesti teadus- ja arendustegevuse kulutused ületasid 2003. aastal miljardi krooni piiri, teatas statistikaamet.

Esmakordselt jäi riigi osatähtsus kulutuste rahastajana alla 50%.

Eesmärk ületada miljardi krooni piir oli püstitatud ka Riigikogus 2001. aastal heaks kiidetud teadus- ja arendustegevuse strateegias ?Teadmistepõhine Eesti?, kus prognoositi 2003. aasta teadus- ja arendustegevuse kulutusteks 1,004 miljardit krooni. Eesmärk saavutati ja isegi väikese ületamisega ? teadus- ja arendustegevuse kulutused olid 2003. aastal 1,046 miljardit krooni.

Ajavahemikul 1998?2003 suurenesid teadus- ja arendustegevuse kulutused Eestis keskmiselt 18% aastas. Keskmisest kõrgem oli juurdekasv ettevõtlussektoris, kus kulutuste maht viie aastaga neljakordistus. Kõrgharidussektoris kulutuste maht kahekordistus, ent sellegipoolest jääb ülikoolide teadus- ja arendustegevuse potentsiaal teiste institutsionaalsete sektoritega võrreldes kõige kaalukamaks.

Teadus- ja arendustegevuse kulutuste juurdekasv oli küll hoogsam kui sisemajanduse koguproduktil (SKP), kuid strateegia teine eesmärk ? teadus- ja arendustegevuse kulutused moodustavad 2003. aastal SKP-st 0,90% ? jäi saavutamata. Nimetatud näitajat tuntakse teadus- ja arendustegevuse intensiivsuse nime all ja see jõudis Eestis vaid 0,83%-ni. Euroopa Liidu vanades liikmesriikides oli teadus- ja arendustegevuse intensiivsus 2002. aastal 1,99% ja kümnel liituval riigil 0,79%. Ühest protsendist madalama intensiivsusega kuulub Eesti ühte gruppi Portugali ja Kreekaga ning jääb kaugele maha näiteks Rootsist (2001. aastal 4,27%) või Soomest (3,46%).

Samas ei ole põhjust rääkida Eesti mahajäämusest teadus- ja arendustegevuse vallas. Riikide teadus- ja arendustegevuse intensiivsus on tihedalt seotud nende üldise majandusarenguga, mida võib mõõta näiteks SKP väärtusega elaniku kohta. Sellises mõõtkavas paikneb Eesti soodsalt: Portugali või Kreeka SKP elaniku kohta (ostujõu pariteedi alusel) oli 2003. aastal Eesti SKP-st elaniku kohta rohkem kui poolteist korda suurem, kuid teadus- ja arendustegevuse intensiivsus madalam. Olulisim erinevus arenenud tööstusriikidega seisneb ettevõtlussektori osatähtsuses nii teadus- ja arendustegevuse kulutustes kui ka nende kulutuste rahastajana, mis neis riikides ulatub kahe kolmandiku piirimaile, Eestis jääb aga ühe kolmandiku ligi.

Teadlaste ja inseneride arv suurenes 2003. aastal eelmise aastaga võrreldes 7% (5089-lt 5424-le). Kuid samas vähenes nende poolt teadus- ja arendustegevusele kulutatud tööaastate arv 1,4%. See seletub üliõpilaste arvu olulise kasvuga viimastel aastatel, mistõttu on kõrgharidussektoris akadeemilise personali tööaja jaotus muutunud ? teadustöö arvel õppetöö kasuks.

Aeglaselt, kuid pidevalt tasakaalustub teadlaste ja inseneride sooline jaotus. Kõrgharidus- ja riiklikus sektoris oli 2003. aastaks naisteadlaste ja -inseneride osatähtsus tõusnud 1999. aasta 42%-lt 47%-le.

Kõrge kvalifikatsiooniga töötajad on olulised ühiskonna arengu tagamisel ja teadmiste levitamisel. Haritud inimeste tähtsus kasvab teadmistepõhisele majandusele ülemineku tingimustes. Spetsialistide ja tehnikute ametikohtadel töötavate inimeste osatähtsus palgatöötajate hulgas on küll tööjõu-uuringu andmetel püsinud aastatel 1999?2003 praktiliselt muutumatuna ja jäänud Euroopa Liiduga võrdsele 27% tasemele. Samas on meie spetsialistid ja tehnikud kõrge haridustasemega: kolmanda taseme haridusega isikute osatähtsus 25?64-aastaste spetsialistide ja tehnikute hulgas oli 2003. aastal Eestis 67%, Euroopa Liidus vaid 57%.

Hetkel kuum