Vedelkütuse varumakse on pigem reegel kui erand

Olenemata kütusevarude haldamismudelist, kaasnevad varude moodustamise ja haldamisega kulutused, mis kokkuvõttes makstakse kinni kütusetarbijate taskust. Naiivne oleks mõelda, et hajutatud süsteemi korral, kus varude moodustamise kohustus on seadusega pandud ettevõtetele, ei sisalduks need kulutused kütuse lõpphinnas ja firmad tasuks neid oma kasumi arvel.

Tsentraalne kütusevaru süsteem eeldab keskset institutsiooni, kes ettevõtete asemel tegeleks vajalike varude haldamisega. Sellisel juhul kaetakse haldamisega seotud kulutused kütusefirmade poolt makstavate varumaksete, varutasude (stockpiling fee) või liikmemaksude kaudu. Viimasel juhul on kütusefirmadele seadusega sätestatud kohustus olla tsentraalse institutsiooni liige ning maksta seega ka liikmemakse.

Tarbija jaoks on süsteemide erinevus lihtne ? hajutatud mudeli puhul puudub info reservi mõjust kütusehindade kasvule, kuna vastavad kulud sisalduvad kütuse hinnas nagu kõik teised äritegevusega seotud kulud. Tsentraalse süsteemi puhul on aga varude moodustamine ja haldamine koondatud ühte punkti ning kütusevarudega seotud kulude katteks kehtestatud varumakse muudab süsteemi läbipaistvaks. Eestis kehtestatava keskse süsteemi puhul võidavad lõpptarbijad 15 senti liitri kütuse kohta, mis teeb viie aasta möödudes iga-aastaseks kokkuhoiuks 150 mln krooni. Veelgi suurema läbipaistvuse tagamiseks võib mõelda isegi kütusearvel varumakse eraldi näitamisele, nii nagu seda tehakse Hollandis.