Maailmapanga juhi kandidaat tekitab Euroopa riikides tõrke

1. juunil Maailmapanga presidendi ameti maha panev 71aastane James Wolfensohn on viiulit mängiv maailmaparandaja, kelle juhtimise ajal on panga tegevuses toimunud oluline nihe. Kui enne teda oli pank pannud laenude andmisel pearõhu arenguriikide suurtele infrastruktuuriobjektidele, siis tema on muutnud laenupoliitika märksa ?inimnäolisemaks? ehk suunanud raha eeskätt väiksematele projektidele. Tõsi, see poliitika on leidnud rikkamates riikides päris palju arvustamist.

President George W. Bushi poolt Wolfensohni mantlipärijaks mõeldud 61aastane asekaitseminister Paul Wolfowitz on teist masti mees. Kuuludes president Bushi valitsuskabineti sõjakamasse tiiba, nn pistrike hulka, oli ta Iraagi sõja peamisi taganttõukajaid, kellel oli rünnakuplaan valmis juba siis, kui Husseini sõjaline ründevõimsus hakkas ohustama Iisraeli. Wolfowitz on president Bushi võimule toodud neokonservatiivide säravamaid esindajaid, kelle eesmärk on USA ülijõule tuginedes ja vajadusel ka sõjalist jõudu kasutades levitada maailmas ja eriti moslemiriikides liberaalset demokraatiat ja turumajandust. Et neokonservatism lähtub kindlast ideoloogiast, võib see uue juhi käe all hakata kujundama ka panga laenupoliitikat.

Niisugust kartust on näiteks väljendanud valitsusvälised organisatsioonid, mille arvates Wolfowitzi määramine Maailmapanga juhiks teenib USA laiemat eesmärki ? tugevdada oma julgeolekut demokraatia levitamisega. See tähendaks terrorismivastase sõja projektide jõudmist panga laenupoliitikasse.

President Bush nimetas Wol­fowitzi kaastundlikuks ja korralikuks inimeseks, kes on osav diplomaat ja oskab juhtida suuri organisatsioone. Neis omandustes on mitmeid kahtlejaid.

USA sõjalistes ringkondades on Wall Street Journali andmeil levinud arvamus, et Wolfowitz on asekaitseministrina olnud kehv ministeeriumi aparaadi juht, kes administraatoritöö asemel eelistas tegelda Iraagi sõja eel- ja järelpoliitikaga. Kuna Wolfowitzi üks tähtis sõjaargument, et Iraagi nafta katab põhiliselt sõjakulud, pole paika pidanud, ning sõda on USA-le kalliks läinud, siis leidub arvamusi, et Bush on otsustanud ta karistuseks senisest ametist kõrvaldada.

Mis puutub Wolfowitzi diplomaaditöösse, siis 80. aastatel USA Indoneesia suursaadikuna tegeles ta palju rohkem sõjaliste kui arenguabi küsimustega.

Juhtiv USA päevaleht New York Times nimetab Wolfowitzi valikut ning teise pistriku, aseväliminister John Boltoni nimetamist USA ÜRO suursaadikuks tõeliseks hoobiks rahvusvahelisele üldsusele. Seda võrreldakse 1967. aastaga, kui USA president Lyndon Johnson nimetas Vietnami sõja haripunktil Maailmapanga juhiks kaitseminister Robert McNamara.

Nagu Wolfowitz, pole ka Wolfensohn osutunud heaks administraatoriks, mistõttu Maailmapank vajavat tugevaid reforme. Neid saab ellu viia juht, kes oskab liita, mitte ei tekita juba enne ametisse astumist enda suhtes vastakaid arvamusi.

Eriline skepsis Wolfowitzi suhtes valitseb Euroopas. Osa riike, nagu Holland, on kaalunud isegi vetot, kuid kahtlemata eurooplased kaaluvad oma otsust enne põhjalikult, et USAga paranema hakanud suhteid mitte rikkuda. Igatahes üks USA peamisi oponente Prantsusmaa president Jacques Chirac on juba teatanud oma toetusest.

Wolfowitzi võimalused võtab kokku Carol Graham Brookings Institutionist: ?USA administratsiooni tugeval toel võib ta pangajuhina palju korda saata, ent kui ta järgib liigselt oma neokonservatiivseid põhimõtteid ja võtab Valget Maja rohkem kuulda kui avalikku arvamust, siis võib see pangale palju paha teha.?