Abirahast võime suu puhtaks pühkida

Eesti teadusrahastamine tuleb viia tasemele, mis suudab kindlustada noorte juurdevoolu ja aitab vältida kogenud teadurite vallandamise formaalsete vanusepiirangute alusel.

Kirjeldatud allakäigu nõiaringist välja pääsemiseks tuleb meie valitsusel lähtuda järgmistest arusaamadest.

Tuleb mõista, et turumajanduskapital ei hakka ise automaatselt oluliseks kaasosalejaks rahvuslikus teadusrahastamises. Selleks on alati vaja valitsuse sihikindlat majandus- ja teaduspoliitilist tegevust.

Tuleb mõista, et elades globaalses infomaailmas, on meil teadmuspõhise majanduse rajamiseks vaja üldist haritust. See eeldab laialdast teadustegevust. Teadustegevus peaks toimuma kõigil aladel, mida meil kõrgkoolides õpetatakse.

Meie valitsejad ja ka mitmed teadusjuhid peaksid hakkama mõistma, et rahvusliku teaduse arendamise eesmärgid ei ole mitte eeskätt ja mitte ainult kitsalt merkantiilsed. Tuleb aru saada, et meil ei ole küllalt ressurssi, et kitsal teemal teadustootmises rahvusvaheliselt läbi murda.

Tuleks ka uuesti meelde tuletada aastatetagust nn PRESTi aruannet, mille koostasid inglise teadlased Eesti teadusrahastamise süsteemi kohta. Selles märgitakse, et meie praeguse teadusrahastamise korra juures oleks rahastamise mahu suurendamine mõttetu, sest suur osa rahast kulub mittesihipäraselt. Näiteks tuleb vältida raha liigset sattumist riigikogulaste-professorite või keskpanga nõukogus istuvate või ministriametit pidava ning teadusvälise tegevusega väga koormatud tegelaste kasutusse. Hädavajalik on parandada kontrolli teadusasutuste juhtide rahastamistegevuse üle.

Viiendaks, haridus- ja teadusministeeriumis tuleks kõrvaldada teadusteemade sihtrahastamise reeglistiku lõksud, mis võimaldavad teatud eriala esindajatel teiste erialade taskuid tühjendada. Näiteks praegu ei ole nende reeglite tõttu ühtegi majandusteadlast, kes rangelt kvalifitseeruks oma publikatsioonide järgi sihtfinantseeritavat teemat juhtima. Nimelt on majandusteaduslikud tekstid mahukad ja seotud kohaliku ainevallaga ning ainult kahe või kolme kaasautoriga. Kuid paljudel teistel erialadel on tekstid lühikesed ja kaasautoreid tavaliselt pool tosinat.

Kõige tõsisem probleem puudutab aga tippteadusliku tööga tegelevaid doktorante, kes ei või sihtfinantseeritava teema raames saada töötasu. Arenenud maailmas aga on suures osas teadustöö areng just doktoritööde tegijate õlul. Doktoritöö tegijate finantsiline eemalesurumine sihtfinantseeritavast teadusarendamisest on suureks konkurentsilöögiks nii meie teadusarengule üldse kui ka doktorite järelkasvule.