Eesti mürgitab end elektroonikajäätmetega

Elektroonilise prahi kuhjumine on omandamas globaalprobleemi mõõtkava. Kogu maailmas huugavad elektroonilisi seadmeid tootvad tehased; aga mida teha miljardite kasutusest välja langevate seadmetega, ei huvita eriti valijaid ega järelikult ka poliitikuid.

Tootjaid ja müügimehi võib mõista ? neil pole selles olukorras muud võimalust kui kõigi vahenditega suruda uute kaupade müügi maksimeerimisele, vanu (sageli täiesti tarvitamiskõlblikke) kasutusest välja tõrjudes. Vanade elektrooniliste seadmete adekvaatne käsitlemine on aga küllalt keerukas ja kallis ettevõtmine, vähemalt teoreetiliselt ei peaks need seadmed prügimäele jõudma.

Olemasolevad prügimäed pole kohased elektrooniliste jäätmete jaoks. Prügilate alla paigutatakse isolatsiooniks lihtne polüetüleenkile, mis mõnekümne aasta jooksul lagunema hakkab. Kas tuleks seejärel hakata prügimägesid läbi sõeluma? Alternatiiv on põhjavee mürgistumine raskemetallide ja muude mürkidega.

Niisiis on elektroonikajäätmete käitlus tõsine probleem, see eeldab teatud avalikku kontrolli ning kuna toimib avalikel rahadel, peaks see tegevus muutuma ka ?läbipaistvamaks?. Ometi pole infot teema kohta eriti liikumas. Oletan, et põhjus on meedia motivatsiooni- ja kvalifikatsioonipuudus valdkonnaga tegelemiseks.

Iga arvutimüügiga tegelev inimene teab, et olukord meil võib tegelikkuses olla hullemgi, kui EK hoiatuse põhjal arvata võiks. Imporditakse ju senini meil palju kasutatud elektroonikat ning see viib vastavate jäätmete koguse suurenemisele naabrite arvel.

Tarbijate aruka suhtumise ja riigi poliitilise tahte olemasolul oleks ohud kergesti välditavad. EK Eestile antud hoiatus näitab aga, et sellist poliitilist tahet Toompeal ei piisa.