Miks nad nii teevad?

Tänavusele Frankfurdi autonäitusele minnes olid ootused suured. Nagu ikka selliste näituste puhul lootsid ka autoajakirjanikud leida laiema ostjaskonna jaoks midagi tõeliselt huvitavat, sensatsioonilist. Nagu oli näiteks kevadel Genfis esitletud uus Honda Civic. Midagi tõeliselt omanäolist ja uut. Kahjuks jäi see ?maasikas? leidmata, ehkki üüratult suurel territooriumil sai erinevate hallide vahel ringi joostes jalad villi trambitud.

Võtame näiteks Toyota RAV 4, mis oli siiani üks huvitavamad maastureid meie tänavapildis ning mis kõigi eelduste kohaselt võinuks olla üks selle näituse huvitavamaid autosid. Aga midagi pole teha, pärast mudeliuuendust on tema väline sära kadunud. Või Seat Leon, mis on küll otsekui Altea väiksem versioon ja seega üsna omanäoline, kuid salong jätab veel ilmetuma mulje, kui oli eelmisel Leonil. Või Nissan Note, mis kuulu järgi peaks andma vihje uuele Almerale, aga välja näeb nagu tüüpiline Renault. Kuhu on kadunud Nissan?

On?s viga tõesti minus? Võib-olla! Igatahes näituse suurima meediahuvi teenis hoopis uus S-klassi Mercedes, mis oli kahtlemata üks tehniliselt täiuslikumaid eksponaate, ja taas Honda Civic, mis Genfi näituse kontseptiga võrreldes muutumatuna tootmisküpseks sai.

Õnneks ei ole asi siiski lootusetu. Näiteks jätsid väga positiivse mulje üllatusena rahva ette toodud Opeli maasturi kontseptsioon Antara, Mitsubishi Sportback kontsept jpt. Uusi ja huvitavaid ideid on ja loodetavasti saavad neist ka kunagi tootmisküpsed autod. Aga siiski: ühelgi varasemal autonäitusel pole ma end tabanud nii sageli mõttelt: miks nad küll rahvale nii olulise auto välimuse tuksi on keeranud?