Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Minna või mitte minna?
Pean algatuseks kohe tunnistama, et siiani pole mul millegipärast õnnestunud laval veel ühtki ?Othellot? näha. Minu teadmised sellest Shakespeare?i tragöödiast piirdusid niisiis vaid loetul ja kuuldul. Sellepärast olin Draamateatrisse esietendusele minnes mõjutatud vaid enese loodud kujutluspildist nagu ilmselt mõned teisedki.
Kui te ootate lavastajalt klassikalist Shakespeare?i tõlgendust ja soovite kuulda kirjaniku laulvat värssi, siis paraku tuleb pettuda, kuid kui varem on kodutöö tehtud, siis teate ehk, et Draamateatri lavastus seda ei lubagi.
Peeter Volkonski ja Hannes Villemsoni tõlge mõjub kohati nii, et unustad, et tegu Shakespeare?iga. Mõne jaoks on see puudus, mõnele ainus viis sajandeid tagasi kirjutatut alla neelata.
Mõneti võiks Draamateatri etenduse ümbernimetada ?Jagoks?, sest tundus, et ainult tema teab, mida tegelikult tahab.
Armastust ei tasu otsima minna, sest seda suletud militaarsüsteemis ei näe. On loomalik iha, mis lõpuks hukatusse viib.
Naised on vaid iha objektid ja mängukannid ja ülemusel on alati õigus.
Kui tahta tänapäeva eluga paralleele tõmmata, siis ei peagi end just kinnisesse sõjaväelisse keskkonda suruma. Väiksemas mastaabis võib samu skeeme kohata ka meid igapäevaselt ümbritsevates süsteemides.
Millises rollis me ise oleme? Kui palju on neid niiditõmbajaid, kes meie elu lavastavad ja enda kasuks pööravad? Millise iha või hirmu ohvrid me oleme?
Mis saab siis, kui me lakkame mõtlemast pea ja südamega ning võimust võtab pime loomalik iha? Või ongi juba võtnud?
Minna või mitte minna?
Pisut üle kolme tunni kestev tragöödia on kaugel sellest, et seda kuidagiviisigi meelelahutuseks pidada. See aeg tuleks võtta siis, kui tahtmine sügavuti endasse vaadata.
Nagu ikka esietendustel, kippus seegi kord mäng mõneti ebaühtlane olema, kuid samas oli piisavalt ergastavaid lavastuslikke leide, et lõpuks tormiline aplaus ära teenida.
Muidugi tasub minna. Kasvõi Mait Malmsteni pärast või siis Jaan Rekkori ja Laine Mägi ühiste kirglike stseenide tõttu.
Boonuseks on veel päevi kestev järelmõju.