Vetelpäästekoeraks ei sünnita, vaid saadakse

Nende omanikud ütlevad naljaga pooleks, et vesikoera elutingimustesse peaks euronormide kohaselt kuuluma vähemalt 100 meetri raadiuses üks veekogu! Sest ujutamine on selle koera elus väga tähtsal kohal. Nimelt nii tähtsal, et tema loomuomaseid instinkte saab edukalt kasutada uppujate päästmisel.

Veelembus on küll vesikoera treenimisel üks peamine ja olulisim tingimus, aga sellest üksi ei piisa. Nimelt, kui vesikoera omanik soovib suvel koos koeraga ujuma minna, aga koer pole vastavat koolitust saanud, võib loom oskamatusest oma peremehele pigem tüliks, kui abiks olla. Olemasolevaid instinkte tuleb maast-madalast hoolega treenida ja suunata.

Silvia Purje, kes on vesikoerte tõuühingu juhatuses ja kasvatab ise landseere, räägib: ?..koolitatud koer teab, mida vees teha ning saab aru, et päästmine on töö. Mitmeid kordi inimest päästnud koer oskab tööd eristada niisama ujumisest ega kipu naljalt pererahvaga hullama. Ta käib ja ujub oma ujumised ise ning päästab siis, kui selleks on vajadust.?

Nagu eelpool öeldud, on päästekoera treenimise üheks peamiseks eelduseks veelembus. Kuid mitte kõik ?lestalised? pole neid instinkte endas edasi kandnud. Mõni neist pelgab vetteminemist vägagi. Kuhu see loomuomane tahe mõnedel isenditel kaob, ei oska keegi öelda. Üldjuhul peetakse aga õigeks, et jahikoera puhul tuleks arendada jahiinstinkte ning suur vesikoer peaks saama piisavalt vees käia ning ka vetelpääste treeningutel osaleda.

?On inimesi, kes võtavad endale njuufa, kuid ütlevad, et ma tahan teda lihtsalt ta armsa välimuse pärast, ma teda ujutada küll ei viitsi. Tegelikult selline käitumine suretabki välja loomuomaseid instinkte ja sellest on kahju,? räägib Silvia Purje.

Vesikoerte tõuühingu treeningutest on osa võtnud mitmeid eri tõugu koeri ? on olnud dobermanne, saksa lambakoeri, retriivereid ja isegi jack russel terjer on suvepäevadel oma oskusi võrdselt suurte vesikoertega rahvale demonstreerinud!

Silvia ütleb, et iga hästi treenitud koer saab hakkama vetelpääste harjutustega, kui ta on nõus vette minema. Samas teiste tõugude esindajad ei too alati uppuvat peremeest kaldale, nad lihtsalt ujuvad peremehe juurde ja rõõmustavad taaskohtumise üle.

Tagasitoomise mõtet iseenesest ei teki, see eeldab palju suuremat treenimist kui suure vesikoera puhul.

Vetelpäästesse võib minna igas vanuses koeraga, aga vastavalt vanusele ja kogemustele on harjutused erineval tasemel. Alustatakse muidugi lihtsamatest ja kergematest, nagu näiteks tutvumine paadiga, paadis istumine ja paadiga vee peal sõitmine. Järk-järgult lisatakse treeningutesse uusi elemente ? hüpped paadist, dummy viimine paati ja toomine paadist. Dummy on pulgataoline pehme ese, mida kasutatakse ainult vetelpääste koolituses. Kui koer on paadiga harjunud ning meresõidukindel, õpitakse paadivedu ja alles seejärel inimese kaldale toomist.

Ega päästekoolitus pole alati tõsine ja karm töö, vahel saab nalja ka. Silvia meenutab viperusi, mis koolitustest on meelde jäänud: ?Eseme paati viimisel on koeral on oma kallist dummy?st vahel nii kahju loobuda, et ta ei suuda seda lihtsalt paati jätta ja kaldale ujuda. Nii juhtubki, et mõni koer ujub, dummy suus paadini ja siis jälle graatsiliselt tagasi, teine jääb nõudlikult paadi juurde ootama, millal dummy tagasi antakse. Uppuja päästmise puhul on nii selliseid koeri, kelle poolest peremees ammu võiks uppunud olla, samas kui mõni teine tõmbab või suure puu pikali ja rihma katki, et söösta uppujat päästma ja teda ära tooma...?

Treeningute ajal võib kosta kaldaserval suurt ulgu ? kihk päästma minna on nii suur, et sellest tuleb kohe suure häälega kõikidele teada anda!

Olles ise mõnda koolitust kõrvalt näinud, võin kinnitada, et see on lõbus nii pealtvaatajale kui ka osalejatele endile. Muide, Silvia avaldab mulle huvitava tarkusetera! Vetelpäästekoolitusel saab kõigepealt märjaks peremees, siis pereliikmed ja alles seejärel koer. Tavaliselt koeraomanikud seda trenni tulles ei usu, kuid läbimärgadena lahkudes peavad oma arusaamu vetelpäästekoolitusest kõvasti ümber hindama.

?Vetelpäästetreeninguid ongi hea et­te võtta koos perega,? räägib Silvia, ?kui koeral on kaldal tuttav inimene käsklust andmas ja ka paadis tuttav inimene, kelle käest esest tuua või kellele viia, siis sujub õppimine oluliselt kergemini. Sellegipoolest ei tohiks harjutust selgeks lugeda, kui see pereliikmetega ainult välja tuleb, võõras inimene paadis ja tuttav kaldal ? ka sellisel juhul peab asi alati ilusasti õnnestuma.?

Ülemist ega alumist vanusepiiri vetelpäästes pole. Piisab, kui koeral on piisavalt tahet ja lusti ning ta on terve ja jaksab. Tõuühingul on näiteks tuua vapper Barni, kel praeguseks turjal 10 aastat. Kõige nooremad kutsikad, kes treeningutel on käinud, olid tulles alles kolmekuused.

Vetelpäästet kui võistlusala reguleerivad Eesti Kennelliidus kinnitatud eeskirjad, mis on täies mahus leitavad Eesti Newfoundlandi Koerte ja Landseeride Tõuühingu (esindab ka Leonbergereid) koduleheküljelt.

Vaata lisaks: www.hot.ee/njuufa

Autor: Signe Pärt