Ekspordikindlustus saab kättesaadavamaks

Kui mõni aeg tagasi tegeles ekspordigarantiidega sisuliselt ainsana riiklik garanteerija KredEx, siis nüüd on tekkinud krediidikindlustuse vastu huvi ka erafirmadel.

Kõik kolm maailma suuremat erakindlustajat on Eestis esindatud. Üks faktooringteenuste, teine Leedus asuva kontori kaudu ja kolmas asutas mõni nädal tagasi Tallinnas oma kontori.

Teenuse vahendamist on alustanud ka esimene maaklerifirma. Kõik see on eksportijatele soodne ning muudab ekspordikindlustuse laiemalt kättesaadavaks.

Euroopas on ekspordist kindlustatud keskmiselt 20%, Eestis koos faktooringtehingutega hinnanguliselt alla 5%. Kui mõni aeg tagasi oli raske selgitada, miks kindlustus on vajalik, siis viimasel ajal on hakatud sellest aru saama. Ettevõttel on üsna lihtne maksta käibest 0,3-0,6% garantiile, mis tagab kindluse pea kogu käibe laekumisele.

Eriti juhul, kui ettevõttel on vaid mõni suuremahuline ostja, võib nõuete laekumata jäämine tähendada lisaks ostja kaotusele tõsist likviidsuskriisi. Ostja kadumisel väheneb ettevõtte tegevusmaht, ekspordigarantii puudumisel kaotatakse lisaks ka hulga kreeditoride ja aktsionäride raha. Seda saab vältida. Üha rohkem ettevõtteid on otsustanud kindlustada kõik eksporditehingud.

Riiklik tegevus tagab suurema sõltumatuse kriisidest. Kasumile suunatud eraturg pigem jätab riskimata, kui riskib üldisemate eesmärkide nimel rahakaotusega.

Riiklikult tagatud garantiiskeemide peamine eesmärk on ekspordi edendamine. Ühest küljest on oluline aidata väiksematel ettevõtetel kasvada suurtega võrdsetel alustel, teisalt pakkuda ettevõtetele võimalusi maades, kus tegutsemist loetakse liialt riskantseks või pole eraturg valmis pikaajalisi riske võtma.

Need rollid on ja jäävad riiklike skeemide kanda ning selles mõttes pole KredExi tulevikus midagi ähmast. Maailmas on vähe riike, kus analoogsed skeemid puuduvad, ELi liikmesmaadest pole riiklikku ekspordigaranteerijat vaid Lätis, Leedus, Maltal ja Küprosel.

On selge, et riik ei tohiks tekitada turul moonutusi ega segada end sinna, kus turg iseseisvalt hakkama saab. Seetõttu pole KredExil põhimõttelisi takistusi garantiide pakkumiseks pikaajaliste projektide finantseerimisel või nn mitteturukõlblike maade, nagu nt Venemaa või Ukraina, krediidiriskide garanteerimisel.

Küsimus on garantiide pakkumine nn turukõlblike, eelkõige ELi maade suunal. Üldjuhul pakub sealsete riskide katteks ka eraturg piisavat katet ning riiklikku sekkumist ei vajata. Kuna Eestis seni aktiivne turg puudus, siis oli KredExil vastav ajutine luba. Nüüdseks on eraturg aktiviseerumas.

Küsimuseks jäävad väiksemad eksportijad. Krediidiinfo andmetel oli aastal 2003 Eestis 5514 eksportivat ettevõtet, kellest 72% käive jäi alla 20 miljoni krooni. Kuigi erakindlustajad deklareerivad ametlikult oma huvi mis tahes ostja vastu, puudub tegelikult väikese käibega ettevõtetele mõistliku hinnaga pakkumine.

Väikesed eksportijad suurtega võrdseks

Teisalt moodustab nn suurte ettevõtete osa enam kui 80% ekspordikäibest. Seega on ühest küljest hea eksportija just suur eksportija, teisalt on vaja alati kusagilt alustada. Siin peitubki riigi peamine roll: aidata väikestel ettevõtetel kasvada, luues neile suurtega võrdsed võimalused. Eraturg selle eest ei hoolitse.

Seda on teadvustanud ka Euroopa Komisjon ning teadaolevalt on kavas alates 1. jaanuarist 2006 kehtestada riigiabis väiksema käibega eksportijatele erand. See võimaldab määratleda ka KredExile pikaajaliselt kehtivad reeglid, mille piires tegutseda, ning võimaldab ka ELi suuna garanteerimisel jääda endiselt usaldusväärseks ja stabiilseks partneriks.