Lähiaastatel seisab Eesti ees uus väljakutse. Valitsuse poolt kokku lepitud ökoloogiline maksureform ootab elluviimist selliselt, et suunata inimeste ja ettevõtete tegevust senisest enam säästva arengu põhimõtetest lähtuvaks. Tarbimist, eriti seda, mis keskkonnale häda teeb, hakatakse maksustama praegusest karmimalt. Ökoloogilise maksureformi ühe osana on räägitud plaanist kehtestada mootorsõidukimaks.

Et autod saastavad, on väljaspool kahtlust. Tallinnas annavad mootorsõidukid kuni 90% linnaõhu saastest. Enne maksumalakaga lajatamist tasuks aga kõiki fakte arvesse võtta. Pealinnas on suur osa mootorsõidukite saastest põhjustatud teede kehvast olukorrast. Tallinna tänavatevõrk, mis kavandati eelmisel sajandil, ei ole suuteline mitmekordistunud sõidukihulgaga toime tulema. Töötava mootoriga tipptunniaegsetes ummikutes seisvad autod suurendavad saastekoormust mitmekordseks. Ka ühistranspordi alternatiivi arendamine ei toimu nii kiiresti, kui sooviks.

Automaksu on Tallinnas mõned aastad proovitud, tulemuseks oli oodatust väiksem laekumine, sest autoomanikud eelistasid oma sõidukid arvele võtta teistes omavalitsustes. Seetõttu saab automaks, kui seda üldse kehtestada, olla vaid üle riigi ühesuguse maksumääraga.

Paljudes maapiirkondades puuduvad isiklikule autole tõsiseltvõetavad alternatiivid hoopiski. Metsakülast tuleb isegi pangaautomaadi juurde sõita kümmekond kilomeetrit, muudest teenustest rääkimata. Automaksuga suureneb ebavõrdsus Eesti eri piirkondade vahel veelgi.

Autoomanike maksukoormus suureneb ka automaksuta. Kütuseaktsiisi tõus Eestis jätkub vastavalt ELi liitumislepingule. Makstava aktsiisi suurus on otseses sõltuvuses sõiduki keskkonnasõbralikkusest: roolid väikeautot, mis suudab ühe liitri kütusega läbida paarkümmend kilomeetrit, maksad oluliselt vähem kui võimsa d?iibi roolis.

Praegune, 2007. aastani kehtiv koalitsioonilepe automaksu ette ei näe.