Peategelased, Bonzo ja Tõun

Bonzo ja Tõun andsid Eesti Raadio 1. stuudios kontserdi. Siia võiks pidama jääda, ajada läbi sama minimalistlikult kui kaks eelpool mainit muusikut kontserdil.

Kui ei oleks ühte aga. Aga on selles, et stuudios oli kontserti nautimas sadakond inimest. Kümneid ja sadu kordi vähem nendest, kellele selline kontsert korda läheks. Tõsi, saali ei oleks palju rohkem mahtunud ka.

Ja saalist peabki alustama. Eesti Raadio kutsus oma esimesse stuudiosse juba möödunud hooajal. Ise kordagi siis sinna teed leidmata, oskan ma pärast viimast kontserti arvata ? kahju, neist kordadest, mis käimata jäid.

Raadio õhustik, eriti 1. stuudio oma, on tiine headest helidest, selles on katkematult muusikat. Forte fortissimo ka siis kui ruumis on täielik vaikus. Sadadest, ilmselt lausa tuhandetest salvestamistest on stuudiosse jäänud selline helijälg, mida värskesse Jõhvi kontserdimajja tuleb aastate jooksul oodata. See on jälg, mida sisekujundaja ei tee, mida kataloogist ei telli ja paika ei monteeri, mis aga omanäolise elamuse jaoks on enam kui hädavajalik.

Peategelased Bonzo ja Tõun astusid saali ja see kõik oli kuidagi pagana kodune. Oh ei, ma ei arva, et artist, laulja või esineja peaks olema minuga hirmsasti samal lainel. Ma ei arva, et võnked peaksid sobima või saali ja lava vahel peaks ilmtingimata heljuma hingamine üks. Enamasti mitte.

Vaatan ja kui meeldib, siis annan end ja kõik. Sageli kipub semunemine olema kuidagi liiga ja püütud. Seekord mitte, kõik oli lihtne ja sõbralik. Kõlab läägelt? Võib-olla, aga ei olnud seda. Kitarrid häälde ja napid tervitussõnad. Vähe liigset loba. Nii mõnedki seletused, kus lood on sündinud ja kes on andnud sõnad. Muud ma ei tahagi. Vahel pole sedagi vaja.

Kas ei ole mitte futu sõna, loojanatuur? Kui keegi sellest räägib, siis tavaliselt ma edasi ei loe või võdistan hetkeks lihtsalt õlgu. Aga seekord sellest mööda ei saa. Võdisegu või kogu kodukant ja Peipsi-tagune kaasa. Bonzo ja Tõun kehastavad esinedes nii nõtket, tundelist ja lihtsat inimest, et seda loojanatuuri tahaks käigupealt duubeldada, et saaks seda veel ja veel. Loova eestlase aususest on olnud ennegi juttu. Ja muidugi, sellest ka, et see ausus vahel sinnani jõuab, kus hakkab natukene isegi piinlik.

Eesti Raadio 1. stuu­dio oli üks uue plaadi materjali salvestamise kontserdipaik. Bonzo esimene plaat ?Teisipidi tegelikkus? on hea muusika austajatel ju niikuinii olemas. Uut oodates, võib vahel põhjalikult sirvida reklaame, kas ehk pole 1. stuudios jälle mõnd kontserti tulemas.