Impordime USA kogemuse: paneme kodutud tööle

Me võiks kopeerida Washingtonis asuva DC Central Kitcheni kogemusi. See mittetulunduslik organisatsioon on andnud tänaseks kokandusõpet ning leidnud töökoha enam kui 500 kodutule. Eesti numbritesse ümber pandult tähendab see umbes kuuendikku meie kodututest.

Mudel on hea lihtsal põhjusel. Kui organisatsioon jagaks vaid näljastele süüa ? mida ta teeb, ligi 4000 portsjonit päevas ?, siis saaksid inimesed küll kõhu täis, aga tuleksid homme jälle pala järele. Kuid see organisatsioon paneb mitukümmend inimest aastas sellestsamast näljaste seltskonnast tööle, õpetades neile kokakunsti. Toit, mida kasutatakse, tuleb restoranidest ja hotellidest, kus see läheks päeva lõpul lihtsalt äraviskamisele.

Majanduslikes terminites tähendab see, et inimesed muudetakse riigi jaoks väljaminekust sissetulekuks. Neist saavad maksumaksjad ja tarbijad, nad panustavad oma tööga riigi majandusse, ning samas lakkavad nad olemast sotsiaaltoetuste raha kulutajad. Paljud neist inimestest on olnud riigile rahaliselt kulukad tüübid ? umbes pooled tulevad vangist ja peaaegu kõik tarvitavad narkootikume, mis teadagi tähendab nende toitmist ja majutamist, narkokaubanduse kontrollimist, kuritegude korvamist.

Kuid teiselt poolt on nad raisatud ressurss. Kui DC Central Kitchen 15 aasta tagasi kodutuid koolitama hakkas, siis ütlesid kõik, et sellest küll head nahka ei tule. Need inimesed ei taha tööd teha. Kuid elu näitas vastupidist. Paljud haaravad neile antud võimalusest pühendunult ja tänulikult kinni. Organisatsiooni kõige muljetavaldavam näitaja on see, et kolm neljandikku 12nädalase kokakursuse lõpetajatest on oma tööpostil veel ka aasta möödudes.

Käisin 61. kokaklassi lõpetamisel. Neile peeti pidulikke kõnesid, kuid rõhutati ka vastutust. ?Kui teie nüüd ebaõnnestute, siis ei vea te alt mitte ainult iseennast, vaid ka järgmisi lõpetajaid ja kõiki meid, kes me usume, et te olete väärt teist võimalust,? rõhutas tegevjuht Michael Curtin.

Ka Eestis võiks samasuguse süsteemi püsti panna, kui vaid leiduks eestvedaja. Kindlasti oleksid restoranid, hotellid, toidupoed ja toitlustajad valmis andma ära oma äraviskamisele mineva toidu. Samuti oleksid ettevõtted ilmselt valmis kodutute koolitust toetama. Nt võiks toitlustusettevõtted panna sisse oma ?tellimuse?: nad toetavad ühe kodutu koolitust ning saavad selle inimese endale programmi lõppedes tööle. Meie turism kasvab ja hotellid ning restoranid kurdavad tööjõupuuduse üle. Nüüd saaksid firmad ühelt poolt koolitatud tööjõudu ning teisalt midagi head teha. Kui inimene nõudmistele ei vasta, jääb muidugi võimalus töötajast loobuda.

Meil on kõva puudus ehitajatest, samas kerkib Tallinnas aina uusi sotsiaalmaju. Nendega paralleelselt võiks panna püsti kodutute koolitamise programmi. Neile antakse süüa, öömaja ja vajadusel riideid ning nõustamist. Samal ajal omandavad nad professionaali käe all ehitajaoskusi. Koolituse lõppedes annavad erafirmad neile tööd.

Muidugi näitab USA kogemus, et need inimesed vajavad ka muud abi. Veel pärast programmi lõppemist vajavad nad nt õigusabi ja võõrutamist uimastitest, samuti järelevalvet.

Ma ei tea meie kodutute profiili, aga bussiga Tallinnast Männikult kesklinna sõites olen vahel Kauge tänava kodutute öömajas peavarju saanud inimeste juttu pealt kuulanud. Tõtt öelda paistavad nad päris haritud inimesed. Enamikul neist on nõiaring hakanud peale just töö kaotamisest. Kindlasti ei ole ka 100% neist narkomaanid. Praegu aitab Tallinn kodutuid sellega, et püüab neid majutada kas öömajades või väikse kuuüüri eest majutuskeskuses. Kuid see kõik on vaid ajutine lahendus. Ainus stabiilne lahendus on töö.