Eesti müüb heitmekvoodid maha

Kasvuhooneefekt on eluks vajalik nähtus, kuid kasvuhoonegaaside liia korral tekib ohtlik kliima soojenemine.Tähtsamad kasvuhoonegaasid on veeaur, süsinikdioksiid, metaan, lämmastikoksiidid, freoonid ja troposfääri osoon. Olulisim nendest on süsinikdioksiid, mille koguse suurenemist atmosfääris põhjustab fossiilkütuste põletamine. Näiteks 1900. aastal oli õhus CO2 protsent 0,029 praegu on see 0,032 ning teadlaste andmetel suureneb CO2 osakaal aastas ligikaudu 0,5%.

1992. aastal kirjutati maailma keskkonnaekspertide ja -ministrite kohtumisel alla ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonile, mille Eesti ratifitseeris 1994. aastal. Konventsiooni eesmärk on kaitsta kliimasüsteemi vähendades kasvuhoonegaaside heitkoguseid ning stabiliseerida atmosfääris kasvuhoonegaaside sisaldust. Konventsiooni rakendusaktina võeti 1997 vastu Kyoto protokoll, mis kohustab konventsiooni osalisi riike vähendama aastatel 2008?2012 kasvuhoonegaaside heitkoguseid võrreldes 1990. aastaga vähemalt viis protsenti. Eesti kohustuseks on kaheksa protsenti.

Kyoto protokolli osalistel on võimalus oma kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kohustus täita teistelt ostetavate heitkoguste vähendamise kaudu. Kuna Eesti ei kasuta ära lubatud heitkoguseid, võib neid ühisrakendusprojektide kaudu müüa teistele riikidele, soodustades nii energiat säästvate uute tehnoloogiate rakendamist. Seni Eestis sõlmitud projektid on suunatud asendama põlevkiviõlil või raskekütteõlil põhinevat soojatootmist taastuvenergial põhinevaga.

Lisaks ühisrakendusprojektidele on võimalik ka kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemine rahvusvahelise arveldamise süsteemi kaudu.

Eesti kasvuhoonegaaside heitkogused on märkimisväärselt allpool Kyoto protokollis fikseeritud sihtarvu, seega on Eesti kasvuhoonegaaside heitkoguste kaubanduses potentsiaalne müüja ning omab võimalust investeerida taastuvate energiaallikate kasutuselevõtu laiendamisse, energia efektiivsemat kasutamist tagavatesse tehnoloogiatesse jms. Alates 1. novembrist 2005 on avatud Eesti riiklik internetipõhine kasvuhoonegaaside heitkoguste ühikutega kauplemise register, mis on avatud Eesti ja ELi riikide juriidilistele ja füüsilistele isikutele osalemiseks kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemis.

Saastetasu on üks liik keskkonnatasusid ning seda kasutatakse looduskeskkonnaga seotud tootmisväliste kulude muutmiseks tootmiskuludeks.

Tasude kaudu soovitakse ergutada saastajaid rakendama keskkonnakaitsemeetmeid ning saastetasu makstakse saasteainete ja jäätmete viimisel looduskeskkonda: välisõhku, pinnasesse, põhjavette või veekogusse.

Ettevõtte saastetasu summa sõltub keskkonda viidud saasteainete või jäätmete kogustest (veesaaste korral saasteaine kontsentratsioonist ning vooluhulgast) ning vastava saasteaine või jäätmeliigi saastetasu määrast.

Praegu kehtivad saastetasu määrad ning saastetasu maksmise kord on kehtestatud saastetasu seaduses. Riigikogus esimese lugemise läbinud keskkonnatasude seaduse eelnõu sisaldab saastetasu määrasid perioodiks 2006?2009.

See tähendab, et mida ohtlikum on saasteaine või jääde, seda kõrgem on tasumäär.

Samuti kõrgendatakse tasumäära teatud koefitsiendi võrra, kui heitekoht on saastetundlik. Näiteks heitvee juhtimise korral kaitsmata põhjaveega pinnasesse või saasteainete viimisel välisõhku suuremate linnade haldusterritooriumi piires asuvatest paiksetest saasteallikatest.

Kui vee erikasutusluba omavad ettevõtted täidavad kõiki loas antud tingimusi, on neil võimalik kasutada poole väiksemaid saastetasumäärasid.

Jäätmete ladestamisel prügilasse sõltub saastetasu summa prügila nõuetele vastavusest. Keskkonnaloa puudumisel on saastetasu määr kõrgendatud sõltuvalt saasteainest või jäätmest vähemalt kümme korda, keskkonnaloas määratud koguste ületamisel vähemalt viis korda.

Saastetasude summad on ettevõtete kaupa loomulikult väga erinevad. Suuremate keskkonnakasutajate saastetasud nii õhu-, veesaaste kui ka jäätmete ladestamiselt küünivad Eestis kokku miljonitesse kroonidesse aastas.

Samas kui tagasihoidliku keskkonnamõjuga ettevõtete saastetasud on väiksemad ? mõnestkümnest kroonist kuni mõne tuhande kroonini aastas.

Iga ettevõte, kellel on keskkonnaluba (vee erikasutusluba, jäätmeluba jne), on kohustatud vähemalt korra kvartalis ka saastetasu maksma!

Nupukate ideede rakendamine ettevõttes, mis keskkonda viidavate saasteainete ja jäätmete koguseid võiks vähendada (näiteks jäätmete suurem taaskasutamine), võimaldab saastetasude summat oluliselt vähendada.

Seeläbi võidavad lõppkokkuvõttes nii looduskeskkond kui ka saastet vähendanud ettevõte ise.