Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Millise sõnumi jätad Sina?
Anekdootlikke lugusid sellest, kuidas üks firmajuht oma missimõõtu sekretärile ja pisut korpulentsemale abikaasale jõuluks sarnased öösärgid ostis ja siis, oh häda, kingipakid segi ajas, kuuleb seltskonnas aeg-ajalt ikka.
Tegelikult võib kingituste tegemisega ka vähem ekstreemsel moel alt minna.
Tänase Puhkepäeva vahel laiub tervelt üheteistkümnel leheküljel erileht, mis räägib kingitustest ja kinkimisest. Sõna saavad nii suured kui ka väikesed, nii kingituste pakkujad ja otsijad kui ka saajad.
On aja märk, et üha oodatumaks saab ümbrik, mille sisu laseb kingisaajal kas siis ise poes valikuid teha või saaduga hädapäraseid eelarveauke lappida.
Kuid üha sagedamini tuleb neilt lehekülgedelt välja ka mõte, et kingitusest endast on tähtsam sõnum ja soov. Kinkija siiras tahe.
Järjest rohkem oskavad kingisaajad väärtustada kingi tegemisele kulunud aega. Sest aeg on ainus vara, mida kuidagiviisi tagasi võtta ei saa. Asjad kuluvad või kaovad, aga kunagine emotsioon jääb, ehk nii tugevaltki, et see endaga kõiksusesse kaasa võtta.
Seepärast tasub ehk nüüd enne jõule, kui vaid üliüksikud meist maad valdavast kinkimisbuumist pääsevad, mõelda, millise sõnumi me kallile inimesele endast jätame. Kas ?oh, issand, pääseksin ma juba kiiremini sellest jamast? või ?ma mõtlen su peale, sest oled väga kallis.?
Mõelge. Veel on natuke aega.