Gea Velthut-Sokka • 4. detsember 2005 kell 22:00

PÖFF valmib kriisieelarvega

?Karta on, et väikesesse miinusesse jääme,? otsis PÖFFi peakorraldaja Tiina Lokk aruanded välja. Kulusid on selle aasta eelarve järgi 9 miljoni eest, tulude poolel on üle 100 000 krooni väiksem number. ?Sisuliselt on tegemist kriisieelarvega, enam kuskilt kokku tõmmata ei ole,? rääkis Lokk. ?Nii suure ürituse puhul on raske sendipealt planeerida.?

Nii vastuoluline kui see ka ei tundu, tuli tänaseks üheksandat aastat korraldatav ja filmide arvult 20 korda kasvanud festival omadega hästi välja just algusaegadel. Sellest ajast on olemas ka poole miljoni kroonine reservfond, millega nüüd vajadusel auke lappida.

Näiteks Sakalas, Sõpruses ja Kinomajas, kus tollal festival peamiselt pesitses, tuli maksta vaid saali üüri või läks kinole pool piletitulust. MPD kinodele (Coca-Cola Plaza, Kosmos, Ekraan) läheb aga peaaegu kolm neljandikku pileti hinnast. Väiksema saalide arvuga ja professionaalse kinokeskkonnata ei aja aga enam läbi, sest siis ei oleks festival enam piisavalt mainekas ning ei saaks enam kätte sellise kvaliteediga filme kui praegu.

Festivali kasvamise tõttu ei anna paljud Ida-Euroopa ja Põhjamaade levitajad enam filme tasuta nagu algusaegadel, vaid küsivad raha. Keskmiselt maksab PÖFF ühe filmi eest 700?800 eurot, mille eest tohib seda kaks, harva kolm korda näidata. See hind on ikkagi ligi kaks korda madalam Euroopa keskmisest ? Loki sõnul tänu headele isiklikele kontaktidele.

Eesti astumisega Euroopa Liitu on vähenenud välisfondide toetused ? Eestit ei peeta enam abi vajavaks riigiks.

Auguga eelarve ei ole Loki jaoks mingi uus kogemus, on tulnud hakkama saada ka olukorras, kus puudu jääb enam kui miljon krooni. Augu lappimine on aga raskem kui varem, sest ettenägematult suurt piletitulu vaatajate arvu mitmekordistumise pealt oodata ei ole.

?Piletiostjate arvuga oleme saavutanud stabiilsuse, suuri hüppeid enam ei ole,? nentis Lokk. ?Kui algusaastatel võis loota, et 10 000 asemel tuleb 15 000, siis nüüd võin ma kas või pihiku lõhki rabelda, aga 50protsendiline kasv ei ole lihtsalt reaalne ja sealt ettenägematut tulu ei tule.?

Loodetud rahasüsti ei ole tulnud ka riigilt. ?Igal aastal pean end uuesti tõestama, oma projekti müüma. Oleks aeg Eesti kultuuripoliitikas suur muudatus teha ning asuda toetama jätkusuutlikkust, mitte ainult uusi projekte,? oli Lokk kriitiline. Tänavu sai PÖFF kultuuriministeeriumilt loodetud miljoni krooni asemel 600 000, täpselt sama summa mis mullu ja ka tunamullu.

Nii otsivadki PÖFFi korraldajad kokkuhoiu võimalusi. Üldine tava on, et festivali korraldajad transpordivad oma kuludega kohale ja tagasi ning võõrustavad siin iga filmi vähemalt üht tegijat. Lokk piiras selle tänavu vaid võistlusprogrammil osalevate filmidega ja tunnistas, et solvumisi tuli seetõttu ette parasjagu.

Lokk teab, et on kohti, kust kokkuhoid muutuks juba kuritegelikuks. Nii kolis PÖFFi seitsmeliikmeline tuumik sellel aastal 40 ruutmeetri suurusest kontorist suuremale pinnale Raadiomajja, Jazzkaare ruumide kõrvale. Lisaks sai suurendatud palgafondi. ?Mul on fantastiline tiim. Inimesed, kes alustasid 18?19aastaste noortena ja kellest tänaseks on kasvanud tõelised spetsialistid,? kiitis Lokk. ?Aga keegi võiks ka majandusliku poolega tegelda, mina seda igavesti teha ei jaksa.?

Kui mullu aga festivalile tegevdirektorit otsiti, kukkus konkurss läbi ? palk olevat liiga väike. Nüüd loodab Lokk endale järelkasvu ühest praegu Londonis õppivast noorest. Vahetult enne festivali algust toimetab PÖFFi kontoris aga 60 inimest.

?Muusikafestivalidel on lihtsam ? kui tundub, et ei tule omadega välja, võib ju alati paar esinejat vähem kutsuda. Mina nii teha ei saa, mul on kindel formaat, milles järeleandmisi teha ei tohi, see lõhuks maine,? kirjeldas Lokk filmifestivali eripära.

Jazzkaart, mille üks osa Jõulujazz langeb suures osas kokku PÖFFi toimumisega, peab Lokk otseseks konkurendiks. ?Sihtgrupp on sama, sponsorid ka,? ütles Lokk. ?Oleme Anne Ermiga (Jazzkaare korraldaja ? toim.) arutanud, mida teha, hea seegi, et oleme omavahel suured sõbrad. Võib-olla muudavad nad edaspidi veidi oma ürituse aega. Meie ei saa seda teha, sest sõltume oma filmide transpordis teistest meid ümbritsevatest rahvusvahelistest festivalidest.?

PÖFFist varem algava, kuid samal nädalal lõppeva Jõulujazzi korraldajad kahte festivali konkurentideks ei pea.

Festival Jazzkaar alustas 1990. aastal ning samade korraldajate väiksem festival Jõulujazz aastal 1996. Jazzkaare aastaringne tegevus hõlmab 80?100 kontserti. Lisaks festivalidele Jazzkaar aprillis (40?50 kontserti) ja Jõulujazz detsembris (15?20 kontserti) korraldatakse kevad- ning sügishooajal veel ligi 30 kontserti.

Jazzkaare aastaeelarve on ligi 6,3 miljonit krooni, see on veidi väiksem kui 2004. aastal. Ühe korraldaja Anu Luige sõnul ei ole kõikumine siiski märkimisväärne ning mingeid erilisi põhjusi eelarve vähendamiseks ei olnud.

Tänavu sai Jazzkaar kultuuriministeeriumilt 500 000, Tallinna linnalt 500 000 ja Eesti Kultuurkapitalilt 340 000 krooni ehk ligi viiendiku tuludest.

Esinejate tasud moodustavad Jazz­kaare eelarvest kuni kolmandiku, 15?20 protsenti kulub kontserdikohtade üürile ja tehnika rendile. Erinevalt PÖFFi korraldajast Tiina Lokist leidis Luik, ei Eesti ühinemine Euroopa Liiduga ei ole olukorda raskemaks muutnud. ?Mõned institutsioonid on toetamise lõpetanud, siiski ei mõjuta see meie eelarvet oluliselt,? ütles Luik.

Reservfond on ka Jazz­kaarel, sest ootamatusi, nagu esineja haigestumine, pillide kadumine reisil jne, on varem ette tulnud ning neid ei ole kunagi võimalik ennetada. Alates 90ndate keskpaigast on Jazzkaar rahaliselt välja tulnud, kuid ühtegi suuremat investeeringut pole seni olnud võimalik teha.

?Kui mõni üritus on ka kahjumisse jäänud, oleme suutnud järgmiste üritustega miinuse tasa teha,? meenutas Luik.

Hetkel kuum