Robert J. Shiller • 6. detsember 2005 kell 22:00

Minu teine kodu on mu kindlus

Olen rahandus- ja majanduskonverentsidel avastanud, et suurepäraseks ukseavajaks vestlustes keskealiste ettevõtjate abikaasadega on küsida nende suvila kohta. Siis lõbustatakse mind lugudega imepärastest päikeseloojangutest ookeanile avaneval verandal, vaadetest värvikirevatele lilleväljadele mäginõlvadel ja perekonnakokkutulekutest kaunis eraldatuses (ja sekka veidi ka torustikuprobleemidest).

Aastaid tagasi ei küsinud ma kunagi suvilate ega puhkemajade kohta. Need polnud inimestele nii olulised. Otsese vajaduseta teise kodu soetamine oli rikaste lõbu ega sobinud vestlusteemaks tavaliste äriinimeste seltskonnas, keda ma sellistel konverentsidel kohtan.

Aga nüüd teeb maailm läbi teise kodu buumi ja järjest rohkemad inimesed ostavad suvilaid kaunites ja lahedates paikades, mis jäävad mõne tunni lennukisõidu kaugusele nende põhikodust ja töökohast. Veel hiljuti puutumatult seisnud mäeahelikud ja ookeanikaljud puistatakse üle uute kodudega, et kasvanud nõudlusega sammu pidada.

USA kinnisvaramaaklerite assotsiatsiooni uuringu järgi olid 13% kõikidest 2004. aastal USAs soetatud elamutest puhkemajad. See statistika ei sisalda ostjaid, kes soetasid elamuid investeeringuna, peamiselt välja üürimiseks. Assotsiatsiooni andmetel moodustavad investeerijad lisaks veel 25% elamumüügist, seega kokku moodustavad teised kodud elamumüügist 36%.

Mõnedes populaarsetes USA suvilapiirkondades tõusevad kinnisvarahinnad tempos, mis on võrreldav suurlinnade hinnatõusuga, kui mitte kiiremgi. Näiteks tõusid Case-Shilleri indeksite andmetel elamute hinnad moekas Cape Codi puhkepiirkonnas Massachusettsi osariigis 1997.?2005. aastal 184%, lähedalasuvas Bostonis aga kerkisid hinnad samal ajal vaid 131%.

Sama asi toimub ka mujal, mitte ainult Ameerikas. Eurooplased ostavad mägimajakesi Alpi suusakuurortides, suurilmalikke Vahemere vaatega kortereid Lõuna-Hispaanias ja aina enam ka villasid maalilistes paikades Türgis, Ungaris ja Horvaatias. Austraallased soetavad ookeanivaatega kinnisvara Päikeserannikul ja Whitsundaysis. Jaapani 1980ndate suvilabuumist läks toss suures osas välja aktsiaturu ja linnamaade turu kokkukukkumisega, kuid sealgi on puhkemajade turg endiselt kuum sellistes kohtades nagu Karuizawa, Kawaguchi järv ja Hakone.

Võimalus lubada endale puhkemaja kaunis kohas on mõnele inimesele suur asi. Teinekord tundub mulle, et nendest paikadest rääkimine annab nende elule õige mõtte. Sest kus elavad meie ettekujutuses filosoofid, luuletajad ja suured õpetlased? Eks ikka ühes neist vastupandamatult võluvatest paikadest, mitte turistina hotellitoas.

Samas enamik neist, kes sellist suvekodu endale iialgi lubada ei saaks, ei tunne sellest ka puudust. Nagu hea veingi, näib sellest unistamine olevat vajadus, mille inimene avastab alles siis, kui ta on kogunud märkimisväärse varanduse.

Kuna ülemaailmne majanduskasv jätkub ja perede sissetulekud kõige suurema rahvaarvuga arenevates maades tõusevad, suureneb tõenäoliselt ka nõudlus kaunites paikades asuvate suvilate järele nii kodu- kui ka välismaal. Koos sellega kerkivad ka viimaste hinnad.

See teeb murelikuks. Reaalne SKP on mitmes arenenud riigis kasvanud umbes 3% aastas ja vähemalt kaks korda sama palju mitmes arenevas riigis.

Kinnisvara looduskaunis kohas saab majandusteadlaste keeles ?ülemkaubaks? (superior goods) ? ehk tegemist on kaubaga, mille tarbimine suureneb sissetulekute kasvades. Fikseeritud pakkumise juures peaksid sellise kinnisvara rendihinnad kasvama samas tempos või kiiremini SKP kasvust, ja lõpphinnad võivad tõusta teatud ajavahemikes veel palju kiiremini.

Teisalt toidab tänast suvilate ja puhkemajade hinnabuumi mitmel pool spekulatiivne mull. Suvilabuum näib olevat psühholoogiliselt seotud paljudes maailma ?glamuurilinnades? tekkinud elamuhinna mulliga ja mõlemat võib lähiaastatel ühtmoodi tabada suur kukkumine.

Pealegi saavad ehitusfirmad pakkuda veel miljonitele inimestele võimalust nimetada mõnda kaunist paika oma koduks lihtsalt sellega, et nad ehitavad rohkem suure mahutavusega ja kõrgele kerkivaid puhkekodusid. Paljud tänased ühepere suvevillad või hõreda asustusega korterelamud müüakse lõpuks maha ning lammutatakse ja nende asemele kerkivad rohkem inimesi mahutavad megastruktuurid. See tõstab pakkumist ja langetab allesjäänud madala asustustihedusega puhkekodude hinda.

See ongi parim võimalik lahendus, sest teeb rõõmu paljudele. Enamikule puhkajatest meeldib, kui nende ümber on teisigi inimesi. Inimhulgad loovad pidutuju ja meelitavad piirkonda meelelahutusasutusi ning spordifirmasid.

Kuid nendele, kes kujutavad ennast puhkamas paigas, mis pakub puutumata ilu ja vanamoelist eluviisi, ähvardavad hinnad järgnevatel aastakümnetel tõusta väljapoole haardeulatust. Seda ei muuda mingi majandusstrateegia, isegi kui see toob kaasa enneolematu SKP kasvu.

© Project Syndicate, 2005. www.project-syndicate.org

Hetkel kuum