Urmas Vaino • 15. detsember 2005 kell 22:00

Muusikaline kättemaks

Vahel tuleb ju peale selline tunne, et tahaks kuhugi ära. Enam siin ei jaksa ja muidugi on parem seal, kus mind just parasjagu ei ole. Teadagi, nii sünnivadki nipernaadid, nii sünnivad otsingud, mis vahel viivad rappa ja veelgi suuremasse rahulolematusse, teinekord toovad aga päikesele lähemale. Ja selle eest kiidetud saagu taevas ja emakene maa.

Kahest ?nipernaadi? tüüpi plaadist on põhjust rääkida anno Domini 2005. Esimene riiulitel juba mõnda aega, Lauri Saatpalu, Katrin Mandel, Sa oled hea. Teine jõudnud müügile üsna äsja, mõned nädalad tagasi, üleni sinises, Estonian Dream Big Bänd ehk EDBB saatmas Eesti elava rokkmuusika varajast keskiga, palavalt armastatud Hendrik Sal-Sallerit. Pealtnäha juhus, aga kuna juhuseid ju tegelikult olemas ei ole, siis selge süsteem ja puhas kontseptsioon on selles, et meid, hooti lausa tülgastuseni kehva ja veel kehvema kodumaise pea- ja laiavoolu levimuusikaga koormatud/vaevatud kodanikke on lõpuks korrale kutsutud vilega, mis lõikab läbi ja põhjalikumalt kui dr Sullingu käes olev skalpell. Ära käimise viljadest on sellel korral saanud .cda failid, mis vaagnale asetatuna näevad, aga veel olulisem, et kostavad, välja ekstra head. Ja tühja sellest, et sõna ?hea? tundub siinkohal natukene hõre.

Aga alustagem hilisemast. Sal-Salleri plaatidest olen ma varem ostnud ühe. Laps tahtis remikside plaati, ise kuulasin korra ka ja see oli jube. Ausalt. Mingeid viise olen ümisenud kaasa. Kontserdile ei ole otse läinud, aga kui olen sattunud, siis, mis ikka. No vot. Aga nüüd ilmunud plaadi osas kimavad tunded kohapealt minema nii, et sinise WRX-i mees jääb mokk töllakil mu minekut järele vaatama. Lood on vanad, ses mõttes, et esitatud varem Smilersi ja üks GeneraatorM-i poolt. Saller ise on ka kuidagi teine, undab hoopis ägedamalt, ütles üks, kes plaati kuulas ja temaga jääb üle ainult nõustuda. Lood on kuuldavasti salvestatud peamiselt nii, et orkester ja laulja olid korraga stuudios ja selle ühise energia mõõtmiseks tuleks kruvida lahti mõned kõige võimsamad andurid Narva jaamades ja krudida need kõlarite vahele. Osuti paneks kohe punasesse, nii võimas on hooti see fiiling, mis tekib sellest, et ?torud? kuulevad, mida tahab laulja ja vastupidi ka. Sal-Saller ja EDBB plaat on elav. Kvaliteetne, elav muusika, mille kuulamine, jah muidugi, nõuab kõrva ja natukene kannatust, aga siis, kui olete saanud liinile, avastate enda jaoks täiusliku muusika maailma. Kohalik popprokk saab säravad silmad kohe, kui teda on natukene toidetud klassikalise d?ässi rinnapiimaga. Mehed kasutasid Salleri ära ja see on jube mõistlik ja OK.

Saatpalu ja Mandeli jätsin teiseks meelega. Selle plaadiga on keerulisem. Piiriülene, otsingutest kantud on seegi, lausa tehnilises mõttes. Vanad, kunagi kuulatud lood tuli sõna otseses mõttes üles otsida ja seda otsimist on plaadi peal tunda ka.

Sametine, pehme, kuulajast hooliv muusika on see, mida Lauri Saatpalu ja Katrin Mandel esitavad. Mis on ekstra hea, mingist nõuka nostalgiast ei ole siin lõhnagi. Kas on selles ?süüdi? värsked arran?eeringud (tehtud muide valdavalt Petteri Hasa poolt, sama mees oli ametis ka EDBB ja Salleri plaadi juures; au soomlasele, kes on võtnud ?apgreidida? ? jah, just nii ? eesti muusika kõla), mis panevad aastakümneid vanad lood tänapäevases poppvõtmes elama või miski muu, mis tähtsust selle ikka. Olulisem on see, et plaati kuulates ei ole võimalik jääda passiivseks ja keerata ennast nendest lugudest ära. Kummitavad kordused, unelevad vood, südamest tulevad finessid ja ai kui palju elegantsi, kõrgemat, enesekindlat vaadet selle, nähtava maailma asjadele. Kui Saatpalu muusikaline hingestatus on andunud austajate jaoks üsna kättesaadav kraam, siis selle plaadi ilmumisega pääsevad lõpuks hetkeks kaevu äärde ka need, kelle teksaste tagataskutesse peidetud eluedetabelite muusikalisti kõige kõrgematelt kohtadelt leiab Katrin Mandeli nime. Jah, mul on ka nii.

Need kaks plaati on puhtakujuline kättemaks kõigile meile, kes me oleme leppinud halva ja igava kodumaise muusikaga raadiotes ja CD-mängijates. Enam nii ei pea olema. On head poppi, rikast, julget ja lennukat. Jõuluvana kingikotist rääkida on vist mage ja seda ma ei kavatse olla. Ehkki piiriületamine, ära käimine, tundub pärast nende plaatide ülekuulamist magusam kui iial varem.

Hetkel kuum