Eestis on kõrgkoole parajal määral

Väidetakse, et Eesti haridussüsteemi üheks probleemiks on see, et meie kõrgkoolides õpib liiga palju noori nn pehmetel erialadel, nagu juura, majandus, meedia ja muud sotsiaalteadused. Pean seda liiga lihtsustatud lähenemiseks.

Esmalt tuleb arvestada, et õppurite suurt arvu mõjutab elukestev õpe. Karjääriredelil edasiliikumiseks või lihtsalt oma tööga paremini hakkama saamiseks minnakse uuesti õppima. Ka statistikaamet on tuvastanud kõrghariduse omandajate keskmise vanuse selge tõusu.

Kindlasti on õigus nendel, kes räägivad rahvamajanduse suurest nõudlusest insenerierialade lõpetanute järele. Samas ei ole teekond üleüldisest vajadusest konkreetse inimese valikuni sirgjooneline. Osa noori valib eriala huvist valdkonna vastu, teised aga kalkuleerivad ka eesootavate palgavõimalustega.

Nii Praxis kui ka Fontes on analüüsinud eri valdkondade ameteid ja jõudnud samale järeldusele: insenerid saavad vähem palka kui ?pehmete? erialade töötajad. Praxis uuris 2000?2003 lõpetanute (ja ka õppimise katkestanute) poolt makstud tulumaksu, Fontes vaatles palka tööperekondades töö keerukusest sõltuvalt 139 Eesti ettevõttes. Kaks erinevat metoodikat, kuid järeldused sisuliselt kattuvad.

Sellise üllatava olukorra põhjuseid tuleb otsida ettevõtlusest. Inseneride nappuse korral peaks nende palk tõusma kiiremini. IT-sektoris aeg-ajalt nii ka juhtub, aga suures plaanis saavad insenerid võrdse töökeerukuse juures siiski vähem palka. Küllap firmajuhtide vaatenurgast loovad finantsistid, juristid ja suhtekorraldajad ettevõtte jaoks suuremat väärtust kui insenerid.

Teine haridussüsteemi kuum teema on kõrgkoolide suur arv. Visalt liigub ringi legend, et kõrgkoole on Eestis üle 40. Tegelikult on õige number oluliselt väiksem. Praegu on Eestis 11 ülikooli (kuus avalik-õiguslikku ja viis eraülikooli) ning 21 rakenduskõrgkooli (kaheksa riiklikku ja 13 erarakenduskõrgkooli, neist omakorda neli teoloogilist õppeasutust), kokku seega 32 kõrgkooli. Selle numbriga pole hullu lahti midagi. Probleemiks peab aga pidama hoopis seda, et kõrghariduse võib saada ka seitsmest kutsekoolist (kuuest riigi- ja ühest erakutsekoolist). Kuhugi tuleb siiski piir tõmmata.

Eelkirjeldatud probleemidele püüab lahendusi pakkuda kooskõlastusringil olev kõrgharidusstrateegia. Täiesti on aga käsitluseta jäänud õigluse vaatenurgast keskne probleem: kellel on õigus riigi poolt kinni makstud haridusele?

Tõdetakse küll, et kõrgharidus on korraga nii avalik kui ka erahüve. Kõrgharidus kui avalik hüve tähendab, et kõrgharidusest on kasu kõigile ühiskonnaliikmetele. Samas saavad kõrgharitud rohkem palka ja suurema sissetulekuga käib kaasas ka parem tervis. Küllap on ka kõrgharidusega inimeste elukvaliteet keskeltläbi parem kui põhi- või keskharidusega inimestel. Samas maksab riik osa inimeste kõrghariduse kinni ka väiksema haridusega inimestelt kogutud maksudest. Kõrgharidusstrateegia järgi peavad riigi kulul hariduse saama võimekaimad, seega nii rikkad kui ka vaesed. Oluline on aga tähele panna, et võimekus selgitatakse välja riigieksamite alusel. Kuid edukus põhikoolis ja gümnaasiumis ei sõltu õpilasest endast. Kõige olulisem tegur on perekond, ka koolil on suur mõju. Nii näemegi, et mitte kõik gümnaasiumi kuldmedaliga lõpetanud ei ole 20 aastat hiljem neile pandud lootusi täitnud. Siiski pole paremat vastuvõtukriteeriumit tasuta kohtadele keegi välja pakkunud.

Kui aga räägime, et tasuta kõrgharidus peaks olema mõeldud vaid väiksema sissetulekuga inimestele, siis vaesus tuleb siin jutumärkidesse panna. Praeguse hinnataseme juures kujutan ette, et kui tulu perekonnaliikme kohta on 5000 krooni kuus, siis selline tubli noor peaks saama riigi kulul õppida. Teiselt poolt, kui pereliikme kohta saadakse üle 20 000 krooni tulu, ei käi ka õppemaksu tasumine üle jõu. On juba poliitikute ülesanne piir õigesse kohta tõmmata.