Geenivaramu nagu 'viimne reliikvia'

Hiljutisel biotehnoloogiaettevõtete direktorite nõukogu õhtusöögil San Franciscos võttis Richard Klausner, tipp-teadlane, endine USA Rahvusliku Vähiuuringu Instituudi edukas direktor, äsjane Bill & Melinda Gates Foundationi tegevdirektor ning tänane riskikapitalist, kokku oma skeptilisuse tänase akadeemilise biomeditsiinilise uurimistöö efektiivsuses järgmiselt: raha üksi ei aita, isegi kui seda on palju nagu USAs, kui puudub eesmärgistatus ja vastutus.

Klausner illustreeris olukorda tabava anekdoodiga: "Esimene rühm arheolooge oli kaevanud hästi sügavale ja leidis tüki vaske. Sellest järeldati, et ju siis oli tavaline vaskjuhe esimeseks kommunikatsioonikandjaks. Teine grupp kaevas veelgi sügavamale ja leidis klaasikillu - ju siiski oli fiiberoptika esimeseks sidekandjaks, järeldati. Kolmas, eriti põhjalik grupp arheolooge, kaevas sügavamale kui keegi teine, aga ei leidnud midagi! Muidugi tuletati sellest, et tegelikult oli ikka Wireless, traadita meedia, esimene kommunikatsioonikandja!"

See võtab ilusti kokku ka Geenivaramu perspektiivi selle tegevuskava põhjal.

Uue nimel, nii teaduses kui ka innovatsioonis, tuleb riske võtta. Selleks on vaja ressursse, mõnikord väga suuri. Näiteks on iga uue ravimi taga miljardi dollari jagu investeeringuid. Riske võttes, et šansse suurendada, on teinekord üsna arukas enne analüüsida, mida teha ja uurida mujal toimuvat, kas tegemist on ikka uudsusega. Vahel tuleb tunnistada, et mõni lähenemine lihtsalt ei tööta kiiresti muutuvas maailmas.

Teadusel ja selle õigel rakendusel on ühiskonnale tohutu positiivne mõju. Vaevalt tahab keegi endale sama mainet, mis on Korea biomeditsiinil pärast seda, kui ilmnes, et raha nimel, aga akadeemilise puhtuse (?) märgi all publitseeritud inimese kloonimise kirjeldus oli vaid digitaalfotograafia…

Eluteadus on üks suuremaid andmete tootmise tööstusi ja andmete kvaliteet on ülimuslik, et oleks, millelt edasi minna, järgmisi küsimusi küsida, et teadus ei muutuks asjaks iseeneses - ummikteeks, mis on olemas ja kulutab raha, aga ei tooda innovatsiooni.

EGeen soovis lõpetada eksklusiivlepingu Geenivaramuga, vaatamata investeeritud 67 miljonile kroonile, sest ala tippteadlased ja rahvusvaheli-sed farmaatsia- ja biotehnoloogiaettevõtted Soomest Santa Cruzini olid tollasele terviseandmete kogu detailsusele andnud negatiivse hinnangu. Koostööd klientidega sai teha vaid andmetega, mis sisaldasid lisapingutuse ja -investeeringuga kogutud täiendavat, haigusseisundit ja ravimimõju kirjeldavat objektiivset infot.

EGeeni ettepanekut varamut reformida ei võetud vastu, olgugi et see kattus Geenivaramu enda teaduskomitee oktoobris 2003 soovitatuga. Olukorras, kus kõigil farmaatsiafirmadel olid andmekogud 600 000 kuni kahe miljoni indiviidiga ja kümned täpsemad riiklikud projektid käimas, tundus jätkuv ekstensiivne andmebaasi kasvatamine lihtsalt obeliski ehitamisena.

Hetkel näib, et kaks aastat ja kogu Geenivaramusse maetud raha pole midagi muutnud. On küsitav, kas riigi raha eest obeliski ehitamine on parem, eriti kui siiani pole näha, millest Geenivaramu järsku teovõimeliseks peaks muutuma. See jutt, mis aetakse Geenivaramu ümber ja mis toimub tegelikus maailmas, on nagu lõhestunud isiksus raskekujulises skisofreenias. Asja sisuline külg ei paista kedagi huvitavat niikaua, kui lihtsalt ilma järelvalveta raha saab liigutada.

Kõik potentsiaalsed allikad sellise raha saamiseks välismaalt on tulemusteta läbi käidud. Farmaatsiatööstust asjad sel kujul ei huvita, ju siis tuleb riigil üles korjata madalaima ühisnimetaja roll. Või kas tuleb? Lubadusi on palju, täidetud on vaid raha kulutamise plaanid, muuks plaani nagu polegi - kas kõlab see kõik kui kindel koht rahapaigutuseks?

Personaalne meditsiin on saabunud ja laieneb täna jõudsalt, EGeengi näeb seda kliendibaasi arengust ja kindlasti rõõmustab see meid väga. See progress ei tule aga udustest rahakeerutustest, vaid täpsest tegevusest, et leida seosed diagnoosidetailide, ravimite toime ning erinevate, ka geneetiliste biomarkerite vahel.

Selgitust, kuidas Eesti tervishoid rohkem kasu saab Geenivaramust tänasel kujul kui millestki muust juba toimuvast, pole keegi vaevunud andma. Kas pole mitte olulisem saada adekvaatsed kõikehõlmavad digihaiguslood, mis looks sobiva infotehnoloogilise keskkonna, mille abil võib mis tahes biomarkereid igal ajal haiguste ja ravimite käitumisega korreleerida. Geenivaramu nõukogu esimehe intervjuust Postimehes sai aga vaid teada, kes "tegelikult on Liivimaa parim ratsutaja", muud ei midagi. Nii jääbki mulje, et plaanis on vaid "Viimse reliikvia" sarnast filmi edasi teha lootuses, et laegas niipea ei purune ja sisu nähtavale ei tule.

Autor: Kalev Kask