Unistus maitsvast hommikueinest Café Truffe'is

Poolenisti kohvik, poolenisti restoran. Läksin sinna pühapäeva hommikul, kui linn veel päris tühi, eesmärgiks muidugi hommikusöök.

Olen Café Truffe'ist oma tartlastest sõpradelt palju head kuulnud. Aga seekord oli vähe põhjust rõõmu tunda.

Kõigepealt uksetagune: kohviku ukse kõrval on prügikast, selline tavaline. Selle ümber igasugust prahti, mida tuul kohviku klaasukse ja suurte akende ees edasi-tagasi keerutas. Siis uksed - esimesel hetkel tahtsin tagasi keerata, arvates, et siin käib remont - nii määrdunud olid suured klaasuksed. Siiski, kohvik-restoran oli lahti.

Minimalistlik sisekujundus, moodne, puhas, maitsekas. Suured aknad, hea vaade Raekoja platsile. Aknad päris puhtad ei olnud, aga ka mitte nii hullud kui uks. Tellisin klaasi värskelt pressitud apelsinimahla ja bruschetta mozzarella'ga. Endal meeles hea tuttava soovitus - kohviku headust saab mõõta värskelt pressitud mahla abil. Kui seda on mitut sorti, on kohvik väga hea. Kui ühte sorti, siis hea, kui üldse mitte, astu välja ja mine sinna, kus seda viitsitakse teha. Ettekandja vabandas, et kahjuks on apelsinid otsas, mahla pressida ei saa. Jäin siiski paigale, olgu, siis tavaline ploomimahl. Mõne hetke pärast tuli ettekandja tagasi ja ütles, et mozzarella't kah ei ole. Et seegi on otsa saanud.

Peale bruschetta'de midagi hommikusöögiks sobivat ei leidnud, salatit ja praadi pole harjunud hommikuti sööma. Tellisin siis krõbeda bruschetta salaami ja juustuga. Lauda toodi leige ja mitte sugugi krõbe sai. Miks see bruschetta nime peaks kandma? Itaalia keel maitset ei lisa ja saia krõbedaks ei tee.

Minu lauakaaslane oli võimeline sööma hommikusöögiks ka lõunaportsjoni, tema tellis penne'd kana ja suitsujuustukastmega. See oli küll maitsev, ainult päeva alguseks väheke raske roog.

Vahepeal märkasin väikesel lauakesel traatkorvi apelsinidega.

Läksin katsuma, olid ehtsad. Apelsinid olid mõeldud ilmselt pehmetes beežides toonides ruumile värvi lisama. Arvasin, et mahlaprobleem saab lahendatud, andsin ettekandjale rõõmsalt teada, et apelsinid on leitud, aga nendest mulle mahla ei tehtud. Et olla siin kes teab kui kaua juba seisnud.

Polnud neil midagi viga, pisut pehmevõitu, aga mahl jäi saamata.

Nii et apelsinid on iluasjaks ja vorstisai varjub itaalia keele taha. Ma usun oma Tartu sõpru, kes Café Truffe'is lõunal tavatsevad käia, et siinsed lõunaroad on maitsvad. Penne'd olidki ju päris head. Aga nagu muude asjadega, kahte head korraga ei saa: korraga on raske olla nii hea kohvik kui hea restoran. Itaalia- või prantsuspärane kohvik ilma hommikuste saiakesteta?! Mõttetus, sellist asja ei ole olemas. Proovige itaallastele hommikusöögiks pastat pakkuda!