Turvakuningas rendib juubeliks Linnahalli

Tagasihoidlikkusega pole Sõõrumaa ka varem silma paistnud - suured peod sadadele sõpradele-tuttavatele organiseeris mees ka viis ja kümme aastat tagasi.

44aastane Sõõrumaa ei pea edevust patuks ning ei kavatsegi võtta "ah-mis-nüüd-mina" hoiakut. Selle asemel laseb ta ESSi endisel PR-juhil Indrek Lindsalul endast raamatu kokku panna. Nagu vesi Sõõrumaa veskile on talle ka ülemaailmse telekanali Discovery mullu septembris esitatud palve teha dokumentaalfilm temast kui Eesti eduka ärimehe võrdkujust. Loomulikult ta ei keeldu. Samuti kutsub Sõõrumaa Pealtnägija saatejuhid oma Hispaania villasse ning demonstreerib kaamerate ees uhkelt oma autoparki. "Ma tahtsin olla avameelne ja näidata, et mul ei ole midagi varjata," põhjendab ta ise.

Ta on ka särav meediaga suhtleja, erinevalt sõbrast ja äripartnerist, Merko Ehituse omanikust Toomas Annusest, kes ajakirjanikega rääkimiseks vaid pool suud avab, kui sedagi. Fotograafide rõõmuks on Sõõrumaa kehahoiak alati vaba ning püksid viikis.

Sõõrumaa ei varjagi, et tunneb enda üle uhkust. Kohilast pärit ja Tallinnasse autoremondilukksepaks õppima tulnud poisist on saanud Äripäeva rikaste TOPi 37. mees, kelle varandust hinnatakse 392 miljonile kroonile. Muide, Kohila vald saab mehe tulumaksu tänaseni endale.

15 aastat tagasi Palace'i hotellis alustatud ESS (Falck Baltics) on täna rahvusvahelise kontserni liige ning kasvanud Eestis turuliidriks. Sõõrumaa investeerimisfirma U.S. Invest on katuseks enam kui kümnele ettevõttele, mis tegevad erinevatel aladel - kiirabist kinnisvaraarenduseni. Sisuliselt ei saa tallinlane kodulinnas sammugi teha, ilma et kasutaks mõne Sõõrumaa firma teenust.

Muidu säravas eduloos on ka mõned tagasilöögid. 1999 sai Sõõrumaa 20 miljonit krooni kahjumit investeeringust Salva Kindlustusse, 2004 müüs osaluse reisifirmas Hermann Reisid. Kuid nendest seikadest oma elus libiseb ta kiiresti üle ja nukrutsema ei jää.

Mullu septembris "lahutas" Sõõrumaa oma pikaaegsest äripartnerist Märt Vooglaiust. Ligi 40 miljonit krooni kasumit teeninud ja linnahalli ostuplaaniga kuulsust kogunud kinnisvaraarendusfirma Manutent jääb Vooglaiule, projektid-töötajad jagatakse pooleks. Sõõrumaa saab Rottermanni kvartali Tallinna kesklinnas. Ehkki Sõõrumaa kinnitab, et lahkuminek toimus sõbralikult ja tülideta, ei soovi Vooglaid kunagisest äripartnerist rääkida ja keeldub sekretäri vahendusel Sõõrumaad iseloomustamast.

U.S. Investi kontor asub sadama lähedal, hiljuti valminud Admirali maja 8. korrusel. Sõõrumaa kabineti aknast avaneb vaade Rottermanni kvartalile ja seal toimetavatele kraanadele. "Näed, kõik need kraanad tegelevad minu projektidega," viipab ta. "Kui mõni juba tükk aega seisab, helistan ja küsin, miks töö ei käi."

ESS Grupi (praegu Falck Baltics) 10. sünnipäeva puhul kirjeldas Urmas Sõõrumaa firma siselehes, kuidas ta oma eraäriga pihta hakkas.

"Mõte teha firmat tekkis mul 1990. aasta sügisel. Töötasin juhtivinspektorina eriteenistuses, mis tegeles valitsushoonete ja -tegelaste turvalisusega. Tollal käisid Eestis pidevalt turvakoolitust jagamas Jim Shortt ja Auvo Niiniketo ning nende eeskujul seadsin ka mina eesmärgiks just koolitusfirma loomise.

Et mõte teoks teha, astusin lihtsalt sisse esimesse ettejuhtuvasse õigusabibüroosse, mis firmade asutamisega tegeles. See oli Andres Alase büroo.

Asutajateks said Andres Alas ise, minu karatetreener Rein Raud ja minu vend. Kuna töötasin miilitsas, ei olnud mul ju lubatud avalikult eraettevõtlusega tegelda.

Firma peakontoriks kujunes hotell Palace, kuna just seal peatusid kõrged väliskülalised ja mina vastutasin seega kogu hotelli turvalisuse eest. Hotell maksis selle eest raha ka ja sealt saingi esimest korda teadmise, et valvamise pealt on võimalik teenida.

Tasapisi hakkasid tekkima püsikliendid. Hotelli kõrval avati Astoria kasiino, mille omanikud tulid minult küsima, kust saaks häid turvamehi. Koolitasin siis 10-15 inimest välja ja sain selle eest peotäie FIMe. Need investeerisin täielikult sidevahenditesse.

Seejärel tuli Rein Kaarepere Tartu Kommertspanga valuutavahetuspunktidele valveteenust küsima. Panin tööle esimese "patrulli" - üks kahemeetrine mees kõndis ühest punktist teise ja vaatas, et kõik korras oleks. Tema relvastus piirdus vihmavarjuga.

Kaareperel oli pidevalt vaja sularaha Eestist Soome viia. Käisin ise edasi-tagasi, vahel oli rohkem kui miljon dollarit kohvris. Ametlikesse paberitesse kirjutasime "trükitooted", mis polnud ju iseenesest vale.

Aeg-ajalt tekkisid piiril muidugi jamad ja siis oli tükk tegemist, et raha jälle tollist kätte saada.

Palju tuli tegelda kaupade saatmisega. Kui ikka lennukikoormatäis hõbedat maale tuli, siis kaasasin suured motoriseeritud ja hambuni relvastatud politseijõud."

Urmas Sõõrumaa saabub teisipäeval oma firma U.S. Investi kontorisse hilinemisega ning sulgub kõigepealt kabinetti telefonikõnet tegema. Aga sellest pole lugu, sest veerandtunnise ootamise koridoris saab sisustada kümnete maalide imetlemisega, mis seinte najale toetatud.

Vabadel hetkedel haarab ka Sõõrumaa papist toru ja suunab oma maalikollektsioonile: läbi "pikksilma" kaedes ei hakka ümbritsev segama.

Ajad on kogu aeg kiired. Eks ma natuke vaatan programmi üle, kuid jah, selleks on professionaalid. Aga ma olen raudselt seda meelt, et kui tahad elus edukas olla, pead ise paljud asjad koordineerima. Ühe väikse apsaka lasingi sisse. Sattus täpselt koolivaheajale. Vähemalt paarsada minu head sõpra ja tuttavat on sel ajal lastega suusatamas.

Aga millal ma olen üldse midagi teinud, mis Eestis levinud on? Viiendat aastapäeva pidasin nii, et korraldasin seminari "Turvalisus ei ole privileeg", autod sõitsid ringi, suured embleemid peal. Saatesari telekas oli. Kui 10 aastat sai, panin Tallinna sadama A-terminali ette suure välitelgi, keegi polnud enne Eestis teinud külmal ajal välitelgis pidu. Ja Francis Goya käis esinemas.

Mul oli selline trots, selline power sees. Pidin mingi väljundi leidma. Ja ma olen kogu oma teadliku elu väga aktiivne olnud - kooli ajal käisin kolmes trennis, õppisin paari koha peal, üritasin kolme koha pealt raha teenida. Aga mentaalne murrang toimus Soomes tööl käies.

Peamiselt remontisin autosid. Tegin kaks nädalat 16 tundi päevas tööd ja siis mul tekkis mõte, et aitab. Lähen koju, hakkan ühte tööd tegema sama tõsiselt. Ma olin siis kuskil 30 ümber, üpris vana.

Põhimõtteliselt küll. Kuid äri käis nii: võtsid siit kaks viina ja kummipaadi kaasa ja vahetasid Soomes sõiduauto vastu, mille tõid Eestisse ja selle eest sai kahe maja jagu lauamaterjali. Mingitel aegadel oli mul 5-6 autot õue peal.

Kui bensiin maksis 1 mark liiter ja inimesed seisid kaks ööpäeva järjekorras, oli mul kodus 30 000 liitrit, Leedust toodud. Läksin tõin nahaalselt kolhoosi tühjad pütid ja panin kodu juurde üles. Arglik kolhoosiesimees tuli neid tagasi küsima, siis ma ütlesin talle: "Meilt võtsite kunagi hobuse. Tooge hobune tagasi, siis vaatame." Nii jäigi.

Noh, ma selle sõna "impeerium" päris täpset tähendust ei tea. Aga ma olen oma äridega laiali läinud küll. Turvateenus, millega alustasin, on minu jaoks ennast Eestis ammendanud. Aga kapital peab ju edasi töötama.

Mina olen teistmoodi mees. Nii turvateenusest kui ka kinnisvarahooldusest olen müünud kontrollpakid maailma tegijatele. Kindlasti kaasan ma ka kinnisvaraarendusse erinevaid partnereid. Mul seda ei ole, et loobuda ei raatsi.

Aga mõned asjad on, millest ma tahan, et nad jääks. Maja jääb. Seepärast ma teen ainult kalleid ja häid kesklinna asju. Mulle ei paku huvi kuskile põllu peale äärelinna odavaid karpe püsti lüüa, sellel on teenimise mekk juures. Teine selline asi on Audentese kool. Sa ei saa õpilastele öelda, et järgmisel aastal paneme putka kinni.

Ma olen kunagi andnud börsimaaklerite kätte 4 miljonit krooni. Kui sellest 800 000 järele jäi, siis ma ütlesin, et aitab, minge proovige õnne teiste ullikestega. Ma oskan oma rahaga ise ringi käia.

(Vajub esimest korda intervjuu jooksul mõttesse.) Ma ei oskagi kedagi öelda, sest ma tunnen praktiliselt kõiki… Kui mul oleks vajadust tunda, siis ma võiksin võtta telefoni ja öelda, et saame kokku, räägime.

Mulle meeldib Oliver Kruuda käekiri, minule suhteliselt sarnane. Tema ettevõtted peavad Eesti väravpalli üleval, mina võrkpalli. See ka, et meie Falcki majal oli juba aastal 2000 lipp mastis, aknad pestud, seinad valged. Samamoodi kommivabrikul. Ka väljapoole peab särama.

Olen Olümpiakomitee liige, võrkpalliliidu liige, olin mõned aastad suurettevõtjate assotsiatsiooni president ja täna liige, tööandjate keskliidu liige. Igasuguste heategevus- ja toetavate ürituste nõukogudes, kõik ei tule meeldegi. Mul kohe on selline omadus, et ma olen alati kuidagi juhiks sattunud.

Minu häda on see, et olen üritanud, rind kummis, näidata eeskuju ja toetada avalikult. Kui ma panengi kaks miljonit kokku, annan igaühele 500 000, siis öeldakse, et olen parlamendi kinni maksnud.

Samamoodi - maksuamet küsis, et kes on valmis oma tulusid avalikult deklareerima. No mina olin kolm-neli aastat üks esimesi, kes pani avalikult kirja, et öelge kõigile. Mõtlesin, et see kujuneb normiks. Aga välja tuli see, et sain kõigi käest peksa. Ja nüüd ma käitungi nii - parteisid ei toeta ja tulusid (avalikult) ei deklareeri. Uurige ise välja, kui tahate.

Mul ei ole ühtegi aktsiat ega võlakirja, oskan oma rahaga ise ümber käia.

Ma võin aimata või spekuleerida, aga ma arvan, et see võlakirja teema on huvitav vaid sellepärast, et seal on sõna "kesk" ees.

See jäi nagu kuidagi poolik ja natuke agressiivne. See raamat tuleb, aga veidi paksem lihtsalt.

Sõõrumaa on töökas ja fantaasiarikas, need on olnud tema edu kaks panti. Ja fantaasiarikkuse all pean ma silmas, et ta ei tunnista mingeid piire. Päris nii kaugele pole asi läinud, et oleks plaaninud raketti ehitada ja Kuu peale lennata, aga ega palju puudu ka ei jäänud.

Sõõrukas on üks vahva vana. Jätkub tal äri ja jätkub tal raha. Ja ta pigem jätab tegemata, aga naabri eest või tagant midagi ära ei võta.

Eesti mõttes on ta vaieldamatult suur ärimees. Ja jõuab ta nii palju, kuna on enda ümber koondanud tarku inimesi, ta kasutab inimeste oskusi parimal viisil ära.

Urmas on väga usaldusväärne ja usaldab ise ka teisi. Energiat on tal mitme mehe jagu ning ükskõik mida ette võtab, alati üritab saavutada maksimumi.

Tal on kindel soov inimesi aidata, tema suur mure on sotsiaalsete probleemidega lapsed. Ja ta ei anna lihtsalt raha, vaid käib ka ise üritustel, nii-öelda lööb käed külge.