Mart Laar, vabaduse tšempion

Eelmisel neljapäeval andis Cato Instituut endisele Eesti peaministrile Mart Laarile kolmanda inimesena Milton Friedmani nimelise auhinna. Auhind ja sellega kaasas käiv pool miljonit dollarit antakse iga kahe aasta tagant isikule, kel on suured teened vabaduse laiendamisel maailmas.

Mart Laar oli selle auhinna laureaadiks suurepärane valik. Mul on väga hea meel, et minu tööandjal, Washington DCs asuval mittetulunduslikul poliitikauuringutega tegeleval Cato Instituudil on võimalus talle sellisel viisil austust avaldada. Ma loodan, et vabaduse tuli, mille Laar ja tema kolleegid Eestis süütasid, jätkab oma levikut mujal maailmas.

Laureaadi valib rahvusvaheline žürii, kuhu tänavu kuulusid Anne Applebaum Washington Postist, Fareed Zakaria Newsweek Internationalist, El Salvadori ekspresident Francisco Flores, Federal Express Corporationi juht Fred Smith, Milton Friedmani abikaasa, majandusteadlane Rose Friedman.

Auhinna eelmised võitjad Briti majandusteadlane Peter Bauer ja Peruu majandusteadlane Hernando de Soto aitasid luua teoreetilist baasi, et rakendada turupõhimõtteid ülemaailmse vaesuse vähendamiseks. Nad näitasid, et vaba turg, mida iseloomustab avatud kaubandus, valitsuse vähene sekkumine majandusse ja rõhuasetus kaitstud eraomandil ja seaduste järgmisel, on parim viis vaesuse vähendamiseks maailmas. Laar rakendas neid põhimõtteid praktikas oma kaasmaalaste hüvanguks.

Kanada Fraseri Instituudi 2005. aasta majandusvabaduse raportis seisab Eesti üheksandal kohal. Täna ei suuda paljud Eesti elanikud enam meenutada N. Liidu aega, kui Eesti majandust valitses täielikult riik ja kõikjal olid lõputud järjekorrad ja defitsiit. Laar asendas valitsuse "surnud käe" Adam Smithi "nähtamatu käega".

Laari valitsus kaotas imporditollid (otsuse pööras Eesti ELi astumine osaliselt tagasi) ja kehtestas ühtlase üksikisiku tulumaksu. Ettevõtte tulumaks investeeritud kasumile kadus ja inflatsiooniga võitlemiseks asutati valuutakomitee. Samuti erastas valitsus jõuliselt riigiettevõtteid.

Kuigi Eesti tegi läbi lühikese järsu langusperioodi, nagu teisedki üleminekuriigid, oli majandus 1995. aastaks taas tõusuteel. Maailmapanga andmeil kasvas Eesti SKP per capita 1995-2004 keskmiselt 6,6% aastas. Sama ajaga kasvas ostujõuga kohandatud SKP 6847 dollarilt 12 773 dollarile ehk 86%. Püsiv kõrge majanduskasv oli oma piirkonna kiiremaid ja suunas riigi kindlale kursile jõuda järele arenenud maailmale.

Laari peaministriaastad tähistasid Eesti naasmist demokraatliku valitsemise juurde, mida riik oli nautinud lühikese iseseisvusaja jooksul kahe maailmasõja vahel. See poleks pruukinud nii minna. Valgevenes tähendas Lukašenka võimuletulek 1994 riigi naasmist kommunistlikku diktatuuri, Ukraina pidi ootama demokraatiat 13 aastat pärast iseseisvuse väljakuulutamist 1991 ja Venemaa on president Putini juhtimise all taas tagasi autokraatia juurde pöördunud.

Laari mõju ulatus kaugemale Eestist. Teised postkommunistlikud riigid õppisid Eesti reformidest ja jäljendasid neid. Eesti ühtlane tulumaks andis teiste seas eeskuju Venemaale, Slovakkiale ja Ukrainale; ühepoolne vabakaubandus pakub riikidele jätkuvalt inspiratsiooni, sh viimati Gruusiale.

On neid, kes usuvad, et liberaalse turumajandusega Eesti suudab juhtida ELi eemale sotsialistliku poliitika juurest. Kuigi ma pole veendunud, et Eesti vaba turumajandus on ELis kaitstud, rääkimata sellest, et Eesti suudaks muuta Brüsselis toimuvate poliitiliste arutelude käiku, loodan igatahes, et Laari optimism ELi tulevikuarengute suhtes on õigustatud.

Autor: Marian L. Tupy