Tähtsustame liialt inglise keelt

Eestis on mitme võõrkeele õppimine suhteliselt pikk traditsioon. Tänagi õpitakse üldhariduskoolis kohustuslikult vähemalt kaht võõrkeelt. Igati õigustatult, kuna keelteoskust peetakse Euroopa Liidus kodanike võtmeoskuseks: haritud ja konkurentsivõimeline inimene peab emakeele kõrval oskama vähemalt kaht võõrkeelt. See avardab silmaringi, võimalusi elus edukalt toime tulla.

Rõhutaksin siin kaht mõtet: mitme võõrkeele õppimisel võib tulemus sõltuda õpitavate keelte järjekorrast; inglise keele oskus on hädavajalik, kuid inglise keel ei pea olema esimene õpitav võõrkeel, heade tulemusteni jõuab seda ka teise võõrkeelena õppides. Õppides esmalt inglise keelt, on teise võõrkeele õppimise tulemused sageli kasinad.

Riiklikust õppekavast ja kooli võimalustest lähtuvalt saab õpilane/lapsevanem valida inglise, saksa, vene või prantsuse keele seast. Vene õppekeelega koolis alustatakse eesti keele õppimisest. Sageli on aga õppija valikuvõimalus näiline: kool on esimese õpetatava võõrkeele ära määranud ja tihti on selleks inglise keel. Ligi 80% üldhariduskoolide õpilastest õpibki inglise keelt esimese võõrkeelena. Paljudele tundub selline valik ainumõeldav, sest inglise keele maine on väga kõrge, selle oskust saab rakendada erinevates olukordades. Esmalt õpitakse suurima kasutajaskonnaga keelt, pärast seda mõnd "vähemolulist"…