Ehitusinsener Heiki Meos

Teist põlve ehitusinsener Heiki Meos töötab projekteerimisdirektorina büroos EstKONSULT. Ehitamise kuldajastul on kõigil selle valdkonnaga kas või riivamisi seotud ametimeestel käed-jalad tööd täis ning uusi pakkumisi tuleb uksest ja aknast.

"Ma võiksin meie büroo teha kaks korda suuremaks," lausub Meos. "Lihtsalt oskajaid inimesi pole kusagilt võtta," tõdeb ta.

Meose käe all on aastakümnete jooksul mitu põlvkonda noori ehitusinsenere-konstruktoreid kogemusi omandanud. "Mind võlub selle töö juures looming, mis on küll teistmoodi kui arhitekti oma - konstruktor peab välja mõtlema, kuidas ehituskunstnike lennukaid ideid tegelikkuses realiseerida," räägib ta ning meenutab oma esimest iseseisvat tööd pärast Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetamist 1974. aastal, kui ta suunati tööle Eesti Projekti.

Eelseisev Moskva olümpiamängude purjeregatt tõi projekteerijaile tohutult tööd ning andekale noorele insenerile anti ette postimaja ehitusliku projekti tegemine.

"Pidin esimest korda pea üksinda, iseenese tarkusest (nii vähe kui mul seda tol ajal oli) arhitekt Raine Karbi kavandatud hoonega algusest peale hakkama saama," meenutab Meos. Postimaja ehitusel oli mitu äpardust - peale enda liigse julguse ning oskamatuse veel terastalade mitte päris õige materjal ja ebapiisava kandevõimega raudbetoonist konsooltalad, mille tõttu vajusid talaotsad longu ning hoone toestuseks tuli fassaadile lisaposte paigutada. Kes ei tea, sellele võib näida, nagu peaksidki need seal olema.

Kui kooliraha oli "makstud", kulges töö Eesti Projektis kuni 1990. aastani, mil Meos kutsuti tööle vastloodud NSVLi, Soome ja Rootsi ühisettevõttesse EstKONSULT. "Mõtlesin tookord, et kui ma praegu edasi ei lähe, siis kes mind hiljem enam tahab. Olin just 40 saamas," põhjendab Meos oma otsust. "See oli õige tegu, sest EstKONSULT oli moodne firma, kus projekteeriti arvutitega, paljud bürood jõudsid sinnamaale oluliselt hiljem."

Arvutitöö on tunduvalt efektiivsem kui käsitsi joonestades ja rehkendades, pealegi ei eksi arvuti mitte kunagi, küll aga on siin oht, et inimene eksib andmeid sisestades või masinale ülesannet andes, möönab Meos.

Kui praegu saab EstKONSULT suuri ja keerukaid töid, ka ehituskonkurssidelt inseneripreemiaid, siis alguses midagi suurt ja üllast polnudki. Ajapikku on huvitavad töid ridamisi tulnud.

Praegu muutub elu kogu aeg, arhitektid pakuvad aina uusi ideid, neil on soov katsetada uusi materjale ja lähenemisi. Konstruktori "materjalid" on jäänud endisteks - teras, betoon, puit ja klaas -, aga kõik see, mis nendega liitub, on uus. Lisandid, materjalide paremad omadused ja vahendid nende liitmiseks on uued. Asju annab palju lihtsamalt teha kui varem, selgitab kogemustega insener-konstruktor.

"Võtame lihtsa posti ja tala ühenduse. Minu rehkendusest peab välja tulema, mis jõud liites tekivad ja selle põhjal valitakse selline "vidin", mis vajadusekohane. Tootja vastutab selle kasutusomaduste eest, konstruktor valiku tegemise lähteandmete eest," sõnab Meos.

Meost on kümnete erinevate, ülikeerukate ja konstruktori silmis üsna tavaliste hoonete projekteerimisse kaasatud. Viimastel aastatel on teda köitnud sillad ja sadamarajatised. Nõukogude ajal neid strateegilisi objekte Eestis üldiselt ei projekteeritud.

Mõned aastad tagasi telliti Meose käest ühe sadamaehituse eksperthinnang, millest sai alguse huvi ja seejärel julgus teemaga tegeleda. Nüüdseks on sündinud mitu tõsist hüdrotehnilist tööd: Muuga sadama 14. ja 15. kai ehk konteinerterminali laiendus. Asjatundmatu võib küsida, kuidas neid kaisid ehitatakse ja kuidas betoon meie kliimas üldse vastu peab. "+30 kraadi või -30 kraadi pole sellel materjalil üldse nii raske taluda kui pidevat temperatuuri kõikumist ümber nullkraadi. Jää on ju suurema mahuga kui vesi ja ta hakkab betooni lõhkuma. Muidugi kasutatakse sadamaehitistes kõrgema tugevusklassi betooni, milles on vajaliku külmakindluse saavutamiseks graniitkillustik. Teraskonstruktsioonide puhul arvestatakse roostetamisvaruga," selgitab insener.

Praegu ehitatakse Miinisadamat, kuhu tulevad raudbetoonelementidest kaid. "Raudbetoon talub suhteliselt hästi ilmastiku mõju ja teda on ka lihtsam parandada, kui vaja," nendib Meos ning kiidab betooni kui parimat ehitusmaterjali. "Temast saab teha kõike: anda ehitisele iga kuju ja seda kõike kohapeal vormida."

Ka sillaehituses on betoon asendamatu materjal. Sillad ja viaduktid pakuvad kogenud spetsialistile suurt huvi. Võimalus sildadega tegeleda sai alguse ühele põlevkivikarjääre ühendavale teele silla projekteerimisest. Kuna EstKONSULT sai oma tööga hästi hakkama, tuli peagi pakkumine teha järgmine sild ja nüüd on büroos projekteeritud sildade nimekiri pikk, sest maanteeametist on ka kõik atestaadid saadud. Paradoksaalne, aga litsents antakse neile, kes on varem sildu ja viadukte teinud, loa projekteerimiseks saavad vaid sellise kogemusega bürood. Kaevanduse karjäärisiseste teede uute sildade konstrueerimise ja vanade rekonstrueerimise projektid tagasid neile selle õiguse.

Praegu on ehitamisel Suur- Sõjamäel Smuuli tee pikendusena viadukt üle raudtee, tellijaile on üle antud nelja viadukti projektid, mis tulevad Jõhvi kanti Tallinna-Narva maanteele. Ühe silla on EstKONSULT projekteerinud ka piki teed. See on maa-alune parkla Tartu maanteel. Heiki Meos peab seda üheks õnnestunumaks autoparklaks Tallinnas - selles on ilma mööndusteta täidetud parklate projekteerimisnõuded: 17meetrine ava ilma segavate postideta. Parklal vedas, et betoonitöid teostas oma ala hästi tundev Roxor, tunnustab insener ehituse kvaliteeti.

"Keerukad projektid, uudsed konstruktsioonid eeldavad insenerilt suuremat pühendumist, põhjalikku mõttetööd, tunnetamist ning loovust, need "etapid" ei kao meie ametis mitte kunagi," arutleb ehitusinsener Meos,

Suur töö võtab ka osa vabast ajast. "Ehitan juba oma paarkümmend aastat mere äärde suvilat. Siis kui alustasin, oli kombeks, et kõik tööd tehti ise ja küll ma ta ükskord ka valmis saan," kinnitab paberitega ehitaja ja kurdab, et laulmine on nüüd küll üpris unarusse jäänud. Lapsepõlves laulis ta Heino Kaljuste kooris, hiljem aastaid Ellerheina kammerkooris. "See oli võrdne profitööga, Tõnu Kaljuste ei andnud meile armu, aga vastu saime võrratult rohkem," räägib kunagine koorilaulja. Kui Ellerheina "kammerist" sai professionaalne segakoor, Meos loobus.

Nooruses tegeles ta ka orienteerumisega. Nüüd orienteerub ta puhkusereisidel, uusi maid avastades. Elamuslikud on olnud reisid Singapuri, Malaisiasse, Nepaali, Peruusse. Võimsa mulje jätsid Lõuna-Peruus Nasca kaljujoonised ja suurtest kiviplokkidest ehitised, mille autoriteks Meos inkasid ei pea - see pidi oluliselt kõrgem tsivilisatsioon olema. "Mismoodi saab kivikirvega tahudes teha niisuguseid matriitse, mis võimaldavad proovimata tõsta mitukümmend tonni kaaluvad kiviplokid üksteise peale nii täpselt, et isegi münt nende vahele ei mahu?" küsib ta.

Seda nimetatakse professionaalseks kretinismiks, kui töö tuleb ka reisile kaasa, aga niisugune oma eriala patrioot Meos juba on.

Autor: Tiina Kolk