Vilkad ja nutikad Swift ja Getz

Katri Soe

Korea päritolu Getz mõjub sõites kerge, tundliku ja hõrguna, nagu lehttainapirukas. Väikese auto rool on kerge ja reageerib vähimalegi liigutusele, tehes manööverdamise parklates ja liiklusummikutes eriti lihtsaks.

Kiirelt reageerib auto ka gaasipedaali vajutamisele ja kuna massi on vedada vähe, ei ole kiire paigaltvõtt mingi probleem - nagu ka mitte kiired möödasõidud, sest teel püsib auto oma väiksuse kohta suhteliselt hästi. Iste on kõrgel ja vaade kõikjale hea. Et tegemist on ikkagi väikeautoga, meenub suurematel kiirustel, sest vähegi auklikul teel hakkab auto kõikuma ja raputama, kruusateedest ei hakka rääkimagi. Mitte et asi väga hull oleks, aga kuigi mugav ka mitte.

Jaapanlaste väljamõeldud Swift on tummisem ja tugevam. Kui kasutada jälle võrdlust kulinaaria vallast, siis umbes nagu pärmitainapirukas. Auto on võrreldes niigi väikese Getziga veelgi lühem ja laiem, ehk siis pontsakam. Rool on tuimem ja raskem keerata, mis tekitab manööverdamisel kohmaka tunde, kuigi pöörderaadius on väiksem kui Getzil ja auto pöörab tegelikult päris korralikult. Maanteel sõita oli raskema rooliga jällegi mugavam. Aga eks see, kui tundlik üks rool peaks olema, on samuti maitseasi.

Getzi proovisõiduauto oli manuaalkäigukastiga ja selle kohta ei saa öelda mitte ühtki paha sõna. Käigud läksid kergete nõksudega sisse ning mootorit välja suretada ei õnnestunudki - auto liikus kergelt paigast igast asendist. Swiftil sain proovida automaatkasti ja selle kallal võiks juba norida. Käigud vahetusid jõnksudega, mis ei jäänud märkamata ka kõrvalistujal. Ei midagi hullu, linnasõidul jõnksud eriti ei häirinudki, küll aga maanteel.

Tähelepanu väärib kindlasti tõik, et maanteel tuleks olla kiirete möödasõitudega üsna ettevaatlik. Nimelt mõtleb Swift kiirendusel käiku alla vahetades paar sekundit. See aeg tundub aga hetkel, kui vastutulevad autod järjest lähemale jõudma hakkavad, väga pikana. Samuti eeldab käiguvahetus rasket jalga - gaas tuleb põhja lükata kiirelt ja jõuliselt. Samas püsib Swift toekamalt teel ja läheb aukudest-konarustest sujuvamalt läbi.

Getz näeb välja kui kena ja viisakas väikeauto, aga ei ole kuigi isikupärane. Swift meenutab natuke Mini Cooperit ning näeb põnevam välja. Lisaks on Swiftil kõrgem salong ja ees rohkem jalaruumi: mina oma 180 sentimeetriga mahtusin mõlemasse autosse kenasti ära, aga 198sentimeetrisel mehel olid Getzi roolis istudes põlved kronksus. Swiftile annab plusse juurde roolilt juhitav CD-makk ja õdusalt punane armatuurlaua taustavalgus. Swiftil on veel tuuleklaasi all näidik, kust näeb lisaks kellaajale ka välistemperatuuri ja kütusekulu. Tõsi, viimane tekitab segadust, sest näha pole mitte keskmine kütusekulu, vaid see, mis hetkel kulub. Iseenesest on huvitav näha, et täiest jõust kiirendades kulub bensiini 18 liitrit sajale kilomeetrile ja gaasipedaali lahti lastes kaks liitrit, aga pikema aja jooksul muutub selline virvendamine tüütuks.

Swift ja Getz on kiired ja mugavad linnasõiduautod, mis tulevad vapralt toime ka spontaansetel väljasõitudel loodusesse. Getz on tavalisem, Swift sportlikum ja lahedam. Bensiini võtavad enam-vähem ühepalju ehk siis keskmiselt kuus liitrit saja kilomeetri peale (seda küll tootja andmetel, minu kogemuse järgi Getzil eriti alla seitsme ei läinud ja Swift keskmist kulu ei näidanud). Getz on Swiftist natuke odavam - hinnavahe umbes 10 000 krooni. Samas saab odavama raha eest pisut võimsama mootori. Kes tahab automaatkasti, peab juurde maksma umbes 20 000 krooni.

Vilkad ja nutikad Swift ja Getz

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised