Euroraha kasutamise võlu ja valu

Viimasel ajal on meedias olnud kõne all Eesti keskkonnaprojektide kallinemine. Seda eeskätt nende projektide puhul, mille rahastamisel kasutatakse Euroopa Liidu toetusraha. Täpsemalt on tähelepanu all kolm suuremat keskkonnaprojekti kogumaksumusega 1,6 mld krooni, aga mille hind on tänaseks ligi kahekordne. Kirjutised on lugejale olukorda sedastanud läbi kõverpeegli. Jääb mulje, et ELi otsustusprotsessid kulgevad liiga aeglaselt ja bürokraatiat on toetusrahade jagamisel Eestis ülemäära palju.

Ent nii ametnikud kui ka kasusaajad on teinud parima projektide kavandamise ja hanketsüklite tulemuslikuks läbimiseks: Eesti on koos Sloveeniaga ELi uutest riikidest parimad reaalselt raha kasutajad.

Ajal, mil Eesti jaoks avanesid Ühtekuuluvusfondi (ÜF) jt rahaallikad, seadsid meie ametkonnad üheks kandvaks põhimõtteks kõigi kavandatud ELi vahendite tulemusliku ärakasutamise. Eesti liigubki toetusrahade planeerimisel ja väljamaksmisel ELis esirinnas. Näiteks ÜFi raha, millest toetatakse suuri keskkonna- ja transpordi infrastruktuuri projekte, on 2004-2006 projektidega 100%-liselt kaetud. Kokku on Eestile sel ajal eraldatud ÜFist ja struktuurifondidest toetusi ligi 6,7 mld krooni, lisaks toetused maaelu ja kalanduse arendamiseks.

Projektide kogumaksumus on ehitushindade järsust tõusust tingituna märkimisväärselt kasvanud. Sellega kaasneb nüüd, kus projekte tuleks järjest käima lükata, omavalitsustele suurem omafinantseeringu maht, summa, mis lisaks toetusrahale tuleb igal taotlejal endal välja panna. See käib paljudele üle jõu.

ÜFi projektide tsükkel planeerimisest hankelepingu sõlmimiseni kestab ligi kolm aastat. Projektide maksumus on kavandatud mitme aasta tagustest baashindadest lähtudes, ehitushindade sellist kasvu polnud võimalik ette näha. Samuti on keskkonnaprojektid enamasti suuremahulised ning kestavad paar-kolm aastat. Ehitusfirmad on oma tänastesse pakkumistesse sisse planeerinud jätkuva hindade kasvu ühtlases tempos.

Kitsaskohti planeerimisel on teisigi. Tihti koosnevad keskkonnaprojektid paljudest väikeprojektidest ja omavalitsused ei tea protsessi algul paraku alati täpselt, millist lahendust tahta. Oma mõju avaldavad ka üldised arengud ehitusturul - ehitustöölisi napib ning tööjõud on kallis, samuti kerkivad materjalide hinnad.

ELi bürokraatiamasin on üles ehitatud läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise tagamiseks ning pettuste ärahoidmiseks. Tagantjärele peab saama tõestada, et iga toetuskroon läks õiglaste kriteeriumide alusel sobivaimale taotlejale. Siiski võib alati (vahel on ka põhjust) nuriseda protsesside aegluse, kontrollide rohkuse ja lõputute vaidluste üle kulude abikõlblikkuse teemal. Eeskujulik näitaja toetuste katmisel projektidega tähendab kahjuks ka, et meil pole reserve hinnatõusu katmiseks ELi fondidest.

Võimalusi olukorra lahendamiseks on mitu. Näiteks saab projekte tõmmata koomale, lülitades mõned väiksema elanike arvuga, kuid suurte projektikuludega omavalitsused konkreetsest projektist praeguses etapis välja, mis tähendaks niisuguste projektide elluviimist eraldiseisvana tulevikus.

Teine võimalus on jätta projekt puutumata, kuid leida hinnatõusu kompenseerimiseks lisaraha riigieelarvest. Reaalselt pole raha vaja ei sel ega järgmisel aastal, vaid alles 2008-2010. Seega tuleb kevadel nelja aasta peale ette vaatava riigi eelarvestrateegia uuendamisel üle hinnata kõik keskkonnasektori sisereservid ning otsida võimalusi vahendite ümbertõstmiseks. Täiendavalt on vaja 600-900 mln krooni aastas.

Ka keskkonnaministeerium peab keskkonnainvesteeringute strateegiat muutustega kohandama, et lähiaastail saaks keskkonnainvesteeringute keskus senisest enam ja suuremas mahus vee- ja jäätmevaldkonna projekte kaasrahastada.

Riik kindlasti pingutab selle nimel, et kõik alustatud projektid saaksid valmis ning vallad ei jääks ilma nüüdisaegsest veevärgist ja kanalisatsioonist. Parim lahendus, kuidas seda täpselt teha - riigil pole vahendeid, et kõike seda enda kanda võtta -, tuleb alles leida. Kutsun kõiki osapooli loobuma süüdlaste otsimisest ja pakkuma häid ja terviklikke lahendusteid.

Autor: Renaldo Mändmets