Sakala keskusel on tugevad kandekonstruktsioonid

"Ega mina oska rohkem midagi hinnata kui ajalehtedes kirjas," arvab Tallinnas Rävala puiestee ja Teatri väljaku nurgal seisva Sakala keskuse (endise Poliitharidusmaja) arhitekt Raine Karp. "Maja on jäetud lohakile, kandekonstruktsioonidelt võiks ta seista sada aastat," tõdeb Eesti NSV Arhitektide Liidu esimees 1955-79 Mart Port.

Liiatigi saab keskuse saali paisutada 1600 kohani. Ka ootab see Teatri väljakuni planeeritud laiendust ja kompositsioonilist lõpetamist.

Karbigi hinnangul ei vasta jutt hoone viletsast ehitustehnilisest seisukorrast tõele. "Lühtrid pole üldsegi muuseumikaup," laidab Karp maha mõtte lühtrid muuseumi viia.

Fuajees rippuvad lühtrid on hoopis viimasel hetkel Tšehhoslovakkiast tellitud tüüpsed lambid. Samas aga jäid nõukogude asjaajamise vaevalisuse tõttu ära kavandatud erilühtrid.

Karp ise ei pea keskust oma arhitektuuriloome parimaks näiteks, küll aga oli ta selle ehitamisega väga pikalt seotud. Moskvasse tuli joosta korduvalt ja alati ootamatult.

Majale tehti koguni kaks projekti: üks Moskvale näitamiseks, teine kohapeal valmisehitamiseks. "See oli petteprojekt. Kuna Moskva oli tellija ja põhirahastaja, dikteeriti sealt, et hoone oleks ilma tornita, lihtsalt monteeritav jne," meenutab Karp.

Praegusel kujul valminud hoone siseseinu pidid algselt katma paeplaadistus ja krohv. Kuid viimasel hetkel otsustas EKP asendada need roosa, musta ja valge sajaani marmoriga. Viimane suruti ka WCdesse. Ka loobuti viimasel hetkel mõttest panna nurgatorni pimeduses helendav 4 meetri kõrgune Estoplasti klaaskera.

"Ega ses majas maailma arhitektuuri taustal erilist luksust ole. Kuid see tundub luksuslik Eesti vaese ja vildaka disaini kontekstis," on Karp oma loodu osas veendunud.

Sakala keskuse lammutamine on täielik barbaarsus. Praegune Sakala keskus on ehtsalt tallinlik nii materjali kui ka arhitektuuri poolest. See maja sobib reljeefilt ja materjalilt senisesse ajaloolisse keskkonda.

Raivo Puusepa uus projekt on reljeefita klaaskast. Järjekordne mittemidagiütlev nõme klaaskast.

Ehkki Poliitharidusmajaks kavandatud maja algne eesmärk oli laiendada

kommunistlikku ideoloogiat, muutus selle 1300kohaline saal kohe üldkasutatavaks. Samas jääb arusaamatuks nii suure ohvri toomine uue keskuse vaid 500 koha võrra suurema saali nimel.

Praeguse keskuse valmides 1986-88 oli aimamisi teada, et ka piki Teatri väljakut ja parkla asemele peaks midagi ehitama, siis läheks vana Harald Armani kavandatud Kultuurikeskus (1947) tasakaalu.

Kui uue Sakala keskuse projekt näeks ette olemasoleva hoone korrastamise ja laiendamise, oleks kõik korras.

Praegusest konfliktolukorrast koorub välja tõsiasi, et kui ka kõik paberid on korras, võib asi mõne huvigrupi ässitusel ikka muutuda.

Vana keskus on kapitaalne tööstuskarkassil ehitis. Kuna praegu sellel kohal asuv hoone oli alguses mõeldud vaid esimese järguna, jätab see tänini pooliku mulje. Selle tulemusena on palju tummi seinu ja küsitavaid vaateid.

Hiljuti esile kerkinud konflikti põhjus on kultuuriministeeriumi kunagine lubadus, et vana saal jääb. Liiatigi on Uus Sakala programm ülepaisutatud. Teisalt on vana keskus muutunud juba harjumuspäraseks, seepärast ei taheta uut omaks võtta.

Uue keskuse projektis oli algses "Estonia" vastu ette nähtud samasugune tagasiaste, nagu on üle Teatri väljaku. Kuna detailplaneeringuga kaotati Islandi väljaku pool osa ruutmeetreid, tahtis tellija neid tagasi "Estonia" juurest.

Alles uue keskuse valmimisega läheb Teatri väljak tasakaalu. Uus keskus on vanast lahenduselt täiuslikum, aga ka moodsam.